Kesköise koidiku rahvas

Miks on Eesti värv sinine, küsib Linnar Priimägi.

Kõige hõlpsam on inimese värvustaju uurida keelekasutuse kaudu. Semiootik Vjatšeslav Vsevolodovitš Ivanov, kes eeldab, et just keele alusel kujuneb ka inimkultuuri sümboolika, märgib artiklis “Kunstilooming, aju funktsionaalne asümmeetria ning inimese kujundiloomevõimed” (“Semiootika 16”, Tartu 1983): “Kui keeles on sõnu punase kohta, siis on seal kindlasti ka terminid valge (heleda) ja musta (tumeda) jaoks... Need värvid kuuluvad värvinimede aluslikku üldinimlikku kolmnurka; see ühtib kolmnurgaga, mis on selgunud uurimustest värvussümbolite kohta eri rahvaste rituaalides ja mütoloogias.”
Semantiliselt aktiivseim tolles ürgses värvuskolmnurgas, kus must ja valge märgivad ka lihtsalt heledust ja tumedust, on punane värv. Just vastanduses punasele annab indoeuroopa algmütoloogia valgele värvile olulisema sümbolväärtuse kui mustale: punane seostub rituaalse ebapuhtusega (veri), valge aga rituaalse puhtusega (piim).
Punase eelistus torkab inimese liigitunnusena silma juba varaseimatelt kaljujoonistelt. Ivanov kirjutab: “See süsteem, kus punane värv (ooker) eristub eriti tähtsana, erineb järsult inimahvide puhul teadaolevast sinise värvi eelisrollist.” Sinise eelistust peetakse koguni patoloogiliseks: “Viimasel ajal väidetakse, et tendents valida sinine, mitte punane värv on iseloomulik ka psühhogeensete emotsionaalsete häiretega haigetele.”
Tuvastatud on küll ka “sinisepõhjalisi” inimkultuure, kuid need on väga erandlikud: “Üksikud isoleeritud juhtumid, kus tekivad kultuurisüsteemid, milles must ja valge värv ei vastandu mitte punasele, vaid sinisele (ja kollasele), nagu vanas Hiinas, seisavad kultuuriloos eraldi.”
Ometi võib täheldada, et kultuuri spiritualiseerudes ja kaugenedes oma füsioloogilistest ürgallikaist omandab sinine üha ilmsema sümbolväärtuse. Näiteks eesti trikoloori sinise semantiliseks kultuuritaustaks on romantismi “sinine lill” ja hilisromantismi-sümbolismi “sinilind”.
Need mõlemad jõuavad meie rahvuse kollektiivsesse teadvusse teise nime all: “sinine lill” kui “Vainulilled” ja “sinilind” kui “Emajõe ööbik”. Just sügav sümboolne seos meie lipuvärvidega laseb meil kõigil armastada ning eesti rahvuskultuuri paleusena pühaks pidada Lydia Koidulat.

Esimene rahvuslind

Ernst Enno luuletuses “Öö valge on õnn” (1920), millesse kodeeritud sinimustvalge sümboolika lubab seda nimetada meie “salajaseks lipulauluks”, kordub tähelepanuväärselt ööbiku kujund:

Käi tasa ja laula ja unusta kõik;
las magada udu ja ilm –
üks ööbik on siin ja teine sääl
ja kolmas on enese südame hääl –
las särada õnnelik silm.
Õnnest laulev süda on just nagu kolmas ööbik.
Rahvuslinnu mõiste määratleti Rahvusvahelise Linnukaitsenõukogu XII konverentsil 1960. aastal Tokios. Alates 1962. aasta 26. novembrist on Eesti rahvuslind suitsupääsuke.
Kampaania korras omaksvõetud rahvuslinnul on pigem leppemärgi funktsioon kui sümboli sisu. Rahvuslinnu järgi ei tunta laiemalt ühtki rahvast. Nii ei meenu meile lätlastega seoses naljalt nende rahvuslind linavästrik. Samuti ei too meile valge-toonekurg mitte sugugi kohe meelde leedulasi (seda enam, et sama rahvuslind on ka sakslastel). Sama vähe kui nepaallased saavad loota ülemaailmsele tuntusele seeläbi, et nende rahvuslind on kuning-läikfaasan, võivad laias maailmas suitsupääsukese toetusele loota eestlased. Rahvuslind jääb ikkagi “sisesümboliks”, mille kaudu rahvas mõtestab iseennast.
Eesti NSV tõusufaasis, sotsialistliku rahvusliku optimismi harjal sümboliks kuulutatud suitsupääsuke sobis selleks siis ja sobib nüüdki. Kuid eesti kultuuri sünni-, meie ärkamisaja rahvuslinnuks oli kahtlemata hoopis ööbik.

Emajõe Ööbik Koidula

Ööbik oli XIX sajandi romantismi tunnuskujund. Tema loomulik-looduslik laul vastandus XVIII sajandi õukonnakultuuri mehhaanilisele kunstlikkusele ning ülespuhutud uhkeldusele, mida sümboliseerisid mängutoos ja vau.
Õukonna ja saksikuse kammitsetusele vastanduv vaba looduslind ööbik jõudis vabaduse kuulutajana eesti kirjandusse seoses Lydia Emilie Florentine Jannseniga. 1867. aastal Tartusse kolinud, avaldas “Vainulillede” (1866) anonüümne autor anonüümselt oma teisegi luulekogu “Emajõe ööbik”. Selle avaluuletus “Teretamine” ütleb: P>

Mis on videvikul hüüdnud
õhtul eesti linnuke:
eesti kõrv on kuulnud, pannud
eesti käsi ülesse...

Ööbik, mine, leia sõpru,
Emajõe linnuke!
Ja mis südamest tulnd, mingu,
jälle mingu südame!

Autor esineb niisiis ööbikuna või täpsemini – ööbiku laulu edastajana. Kuid “Emajõe linnuke” ööbik ise kujutab endast veel selgesõnaliselt videviku laulikut. Ärkamisaja ideoloogia tekitas siin tähelepanuväärse semantilise murrangu.
“Emajõe ööbik”, tollase eesti luule absoluutne tipp, ilmus autori nimeta. See oli justkui nimekonkursi väljakuulutus. Selle konkursi võitis eesti valgustaja ning ärkamisaja ideoloog Carl Robert Jakobson, kes pakkus sõnast “koidik” tuletatud luuletajanime “Koidula”.
Algul tundus see nimi Lydia Jannsenile küll “liiga kaunis, liiga poeetiline” ja “liiga uhke”. Aga juba 1867. aasta märtsis kasutas ta seda allkirjana Eesti Postimehe lisalehes, kirjutades arglikult: “L. K..d.la”.
Carl Robert Jakobson ise nimetas preili Jannsenit julgesti “Koidulaks” samal 1867. aastal ilmunud “Kooli lugemise raamatu” esimeses köites. Sealt levis see nimi kulutulena rahva hulka ja võeti kohe omaks.
Neiu Lydiat hakati 1867. aastal niisiis nimetama ühekorraga Koidulaulikuks ning Emajõe Ööbikuks, mistõttu ööbik kinnistuski eesti ärkamisaja mütoloogiasse koidukuulutajana.
Sellest annab juba selget tunnistust Gustav Wulff-Õie tänini laialt levinud rahvusromantiline luuletus “Ööbikule” (1883), kus nimitegelane vastab küsimusele “Õrn ööbik, kuhu ruttad sa...”:

Kui aga taevas kumab koit
ja kaob pime öö,
siis laulan: “Tõuseb priiusloit
ja vaob orjavöö,
sest idataeva servassa
ju näha koidutuld,
ning uuel ilul särama
löönd Eesti muistne muld!”

Selline Emajõe Ööbiku ja Kodulauliku, ööbiku ja koidiku seostus on selges vastuolus Euroopa kultuuritraditsiooniga, kus ööbikut ühemõtteliselt peetakse öölinnuks ja keeldutakse talle möönmast koidukuulutaja rolli. Viimases esineb nimelt lõoke.
Nii vaidlevad nimitegelased William Shakespeare’i tragöödias “Romeo ja Julia” (1595/97), kui Romeo peab pärast esimest armuööd Mantovasse põgenema:

JULIA: Kas lähed juba? Päev on ju veel kaugel.
See oli ööbik, aga mitte lõoke,
kes hõikas, kohutades sinu kuulmeid.
Ta laulab öösi seal granaadipuul.
Mu armsam, usu mind, see oli ööbik.

ROMEO: See oli lõoke, koidu kuulutaja,
ning mitte ööbik...

Eesti rahvas erineb kõikidest teistest rahvastest maailmas selle poolest, et meil ainsana on rahvuslikuks koidukuulutajaks ööbik. Et niisugune selge vastuolu meie kultuuris võimalikuks osutub, leiab seletuse just nimelt tolles “rahvuse hinge” süvakihis, mida puudutab ja millest võrsub Ernst Enno sinimustvalge “Öö valge on õnn”.

Sinine koidukuma, sinine puri

Koidikut, millest räägib Ernst Enno luuletus, ei tule näha mitte lõunamaa öö musta taevakangast rebestavate purpurkuldsete päikesekiirtena. See on hoopis suve valgeima öö, jaheda jaaniöö koidik, mis annab endast märku taevaranna õrna sinerdusena. See on habras hetk, mil hinges süttib üürike õnnelootus:

Kus on su kallas ja kauguse rand –
silm, miks sa ei leia veel und?
Pool valgust, pool varju, see südame tee;
pool rõõmu, pool muret, nii heliseb see –
on üürike õnnestav tund.

Me oleme kesköise sinise koidiku rahvas.
Oskar Loorits märgib, et eestlasele pole talvine pööripäev mitte surma, vaid uue lootuse sünni hetk: “Aga see [pööripäevade] vaheldus ei ole sugereerinud soomeugrilasi talves surma perioodi kujutlema, vaid hoopis suvist sündi juba ette aimama, – see on meie usulise maailmavaate tugevus, mis on juhtind meid surmahirmu asemel sünnitamisõnne ja elurõõmu poole.”
Seepärast mõjuvad lausa hümniliselt ka eestlaste poolt oma kõige silmapaistvamaks XX sajandi naisluuletajaks valitud Marie Underi värsid:

Mu kevad algab pääle jõulu juba...

Just keskööl, kui keha on kustunud une öösse, valgustub igatsev hing. Eks ütle seda ka Marie Underi “Sinise purje” (1918) luuletuse “Öö” lõppread:

Kuhu viib – kui viimne Eile – ning Tänagi suri –,
kustunud kehas põlevat hinge mu sinine puri?

Mis on siis see “sinine puri”, mille all poetess ütleb end purjetavat luuletuses “Päev”:

Ma purjetan all sinise purje...?

See on seesama, mille kohta ta teisal (“On siiski kurb”) ütleb:

... soovide sinisädelus...

– seesama, millest Ernst Enno luuletas:

... üks ööbik on siin ja teine sääl
ja kolmas on enese südame hääl –
las särada õnnelik silm.

Silmapiiri tagant kerkivad purjed tõotavad ikka uut algust, nii nagu silmapiiri tagant tõusev valguski. Jah, muidugi on Aleksandr Grini “Punased purjed” pealkirjana pidulikum ja võimsam kui Marie Underi unelev “Sinine puri”. Aga eestlane ei saaks iial luuletada punastest purjedest. Sest meie koidik, meie taevaranna helendus suveöös on sinine lootuskuma pimeduse ja valguse piiril – sinimustvalge nagu meie lipp.