Kesse laulab kapis?
"Elvis oli kapis"
Autor Urmas Vadi. Lavastaja Aare Toikka. Mängivad Tanel Saar,
Margo Teder, Janek Sarapson, Marika Vaarik, Kaia Skoblov.
Esietendus
"OmaDraamal" 6. septembril. Järgmine etendus Rahvusraamatukogu
teatrisaalis 28. septembril kell 18.
Isikliku omapära kadumine ja massikultuuri kaubastatud popikoonides lahustumine on probleem, mis võib ainet anda ükskõik mis žanris teosele, kas või õudusfilmile. Eriti drastiline on Aare Toikka lavastuses võrdlus kolme Elvise ja hoopis identiteedi kaotanud, juuksevaha järgi nime saanud kodanik Slipsoni vahel. See ei jäta kahtlust, et võõra identiteedi omaksvõtt on parem kui eneseteadvuse täielik puudumine. Igaüks kolmest lava-Elvisest vaevleb ju ajuti sellisegi kartuse all ning kui ühelt neist bakenbard ära rebitakse, on see hirmsam kui alasti kiskumine. Sama rabav on teise Elvise naeruväärne, kuid ometi psüühiliselt mõistetav soov samastuda vähemalt Elvise emaga, kui senine identiteet ära kistakse.
Sedalaadi väikseid, aga mõjuva alltekstiga stseene on näidendis rikkalikult. Nagu ka nappi, kuid täpset teksti ("Mina meenutan mind"). "Ela kiirelt, sure noorelt!" kuulutab üks Elvistest. See, kui vähe nad ise seda, Presleyle iseloomulikku juhtmõtet järgivad, näitab, kui suur kuristik on jäljendaja ja jäljendatava vahel. Parem pole lugu ka hiljem metamorfoosi läbi tegeva Slipsoniga, kes ütleb "Inimesed ei mäleta, aga tunnevad".
Kuigi kolm Elvist peaksid olema väliselt sarnased (ja ongi), ei saa neid lavastuses algusest peale segi ajada. On suur ja lapsik Elvis (Janek Sarapson), "normaalne" Elvis (Margo Teder) ja (raske sõnadega seletadagi) kuidagi ebamehelik Elvis (Marika Vaarik). Seetõttu näeb just viimane kõige rohkem vaeva, et oma kohta Elviste päikese all tõestada, ning pole ime, et just tema jõuab lihtsale ja loogilisele järeldusele, et ülejäänud kaks tuleb kõrvaldada. Nii tema vastav ettepanek kui Slipsoni (Tanel Saar) reageerimine sellele on näidendi mõjuvaimad stseenid. Need näitavad halastamatult identiteedi kaotanud inimesega manipuleerimise võimalusi. (Nüüd me siis teame, kuidas Hitler võimul sai olla.)
Massikultuur on mört globaliseerumise müüris. Kuldses ülikonnas Elviseks grimeerituna peegli ees hööritav Robbie Williams "Advertising Space'i" videos on nii visuaalselt kui emotsionaalselt otsekui Vadi näidendi flaier. Seetõttu on "Elvis oli kapis!" sügavalt internatsionaalne ning kõlbab mängida vist igal pool maailmas peale Põhja-Korea.
Kuid hoolimata ühiskondlikult olulise ja valusa nähtuse käsitlemisest jääb lavastuses mõndagi vajaka. Tegelaste psühholoogilise arengu puudumine on kompenseeritud põhjendamatute ümberkehastumiste ja meelolumuutuste tulevärgiga, nukkude sissetoomise, kätekõverduste ja muu butafooriaga. Iseäranis finaal jätab mulje vindi ülekeeramisest. Üldmulje on särav, aga pinnaline. Põhiprobleem on huvitav, konfliktid põnevad, aga lahendused puuduvad.
Psühholoogia kompenseerimine efektidega pole ainult Vadi omapära, vaid Eesti algupärase dramaturgia viimase aja trend (nagu ka komöödia ja draama elementide võimalikult tihe, et mitte öelda ülemäärane põimimin e). ETV kultuurisaates "OP!" ütles üks teatrikriitik ühe näidendi kohta "dekonstruktsioon" ning parandas selle kohe "konstruktsiooniks". Esialgu tundub absurdne, aga tegelikult loogiline - eks katsu näiteks nääriöö ilutulestiku kohta öelda, on see konstruktsioon või dekonstruktsioon.
Peale Elviste on näidendis kesksel kohal kapp, mille kaudu tullakse ja minnakse, kuhu vahel ka kinni jäädakse. Kappi on mul siinkohal raske lahti mõtestada, võimalusi selleks on liiga palju (kapp kui alateadvus, kapp kui lõks, kapp kui väljapääs...). Aga küllap ta üks konstruktsioon on. Või siis dekonstruktsioon. (Ma tean, kuidas Vadi selliseid otsenimetamisi ei salli.) Igatahes ei ole kapp Elviste koht.
Elvis oli laval juba Vadi eelmises näidendis, muusikalis "Georg". See oli küll hoopis teistsugune, Georg Otsa edust masendunud Elvis, aga olemas ta oli. Vadi on kirjutanud telefilmi stsenaariumi ka tervest pesakonnast telestaaridest eesotsas Valdo Pandiga. Nõnda võib käesolevat tükki võtta kui autori järjekordset massikultuuri miksimist kõrgkultuuriga. Tulemus on huvitav nagu kokteilide puhul ikka. Aga puhas hakkab kõvemini pähe.
Tulevärk hea ja halva maitse piiril.
Ma usun, et lavastaja Aare Toikka teab ainukesena põhjust, miks ta laseb VAT Teatri näitlejatel mängida skisofreenilist mängu. Lavastuse stilistilises segumasinas sulab kokku nukuteater, tsirkus ja seebiooper. Mis sest, et lugu ise on kohati ju päris tõsine. Eksistentsiaalse tragöödia mõõtu isegi.
Kohati see "mängime mängult" ehk, "mängime, et me mängime" ju töötaski. Võõristus tekitas tajukonflikti, ja süvendas unenäolist "kõik, mis on, on päris" tunnet. Aga samal ajal nüristas see non-stop tulevärk tähelepanu, ning kõik see, mis justkui "päriselt" oluline, kadus parukate ja prillide taha ära. Mõjub metafoorina? Urmas Vadi tekst nõudiski pinnapealsuse virvendamist? Ei tea.
Ei saa salata, unenäolisus töötas. Pärast Tallinna esietendust (14. september, MT) külastas mind unes terve kamp kummalisi tegelasi. Slipsoni ehk "päris-Elvise" roll oli unenäos miskipärast Õ-fraktsiooni Tõnis Lehe kanda. Mängis hästi, tükk aega ei tundnud ma ära, et tema ongi. Päris.
Margit Tõnson
