KGB ja meri

Ajaloolane Ivo Juurvee uuris, kas ja kuidas kasutas mereteid luuretegevuseks praeguste Venemaa eriteenistuste ema KGB.

Seoses plaanitava gaasitoru rajamisega Läänemerre on ajakirjanduses arutletud teemal, kas ja kuidas võiks selle ehitust kasutada luuretegevuseks. Kuidas kasutas mereteid luuretegevuseks KGB (Riiklik Julgeolekukomitee), pole palju arutleda vaja, sest Eesti Riigiarhiivi materjalid annavad sellest ülevaatliku pildi.

16.–18. aprillini 1985, veidi rohkem kui kuu pärast Mihhail Gorbatšovi võimuletulekut Moskvas, korraldas KGB 1. peavalitsuse T-valitsus (vt struktuuri) Tallinnas konverentsi “Meretee kasutamine teaduslik-tehnilise luure huvides” [vt ????????????? ???????? ?????? ? ????????? ??????- ??????????? ­???­?????. ??????? ????????? ­­??­??­­???­???­?? ??????? ????????????? ???. (?. ??????, 16–18 ?????? 1985 ?.) 107 lk, salajane], mille ettekanded on säilinud. Lisaks keskaparaadi inimestele olid kohal Lääne- ja Musta mere äärsed julgeolekutöötajad ning külalised Murmanskist ja Sahhalinilt. Primorje esindaja ettekannet ei pidanud ja sai selle eest avalikult noomida. Konverentsi organisatsioonilise külje eest kandis hoolt ENSV KGB ja pälvis “südamliku vastuvõtu” eest vaid komplimente.

Mereproblemaatika oli KGB jaoks suhteliselt uus, prioriteetide hulka oli see arvatud alles 1982. aasta lõpus. Tegu oli esimese nii suure ja kõrgetasemelise konverentsiga, varem oli tehtud bilateraalset koostööd, näiteks olid KGB töötajad Odessast käinud omandamas kogemusi oma Leningradi kolleegidelt. Mõnes ettekandes kurdeti, et töö ei ole veel korralikult käima saadud, et vastav ametikoht on alles loodud ja veel täitmata vms.

Laevade suurim tähtsus peitus toona selles, et need olid ühenduseks maailmaga teisel pool raudset eesriiet. Kõige süütum tegevus oli lihtsalt silmade lahtihoidmine laevakaptenite ja kaasa sõitvate KGB-laste poolt. Tuli märgata võimalikku NATO riikide tsiviillaevade mobiliseerimist sõjaliseks otstarbeks, ehk siis lähenevat (tuuma)sõda, mida kangesti kardeti.

Kuid laevad ja laevandus pakkusid soodsaid võimalusi ka agentuuri arendamiseks, seda eriti liinilaevad, mis viibisid samas kohas kindla aja tagant ja võimaldasid määrata perioodilisi kohtumisi.

Muu hulgas käidi konverentsil välja ka üpris jaburaid ideid, nagu välismaa sadamates seisvate laevade kasutamine kohtumiseks varemvärvatud allikatega samas riigis. Hea turvaline koht jutuajamiseks küll, kuid kuidas allikas ilma kahtlust äratamata piirivalvurite ja tollitöötajate – kui ta just ise ei olnud üks neist – vahelt punalipu all seilavasse laeva pääseks, selleks head retsepti välja pakkuda ei olnud.

Agentuurina pakkusid KGB-le huvi peamiselt ärimehed (bisnismenid ja kommersandid) ning teadlased, kelle värbamine oli varem andnud häid tulemusi. E. L. Motorov Leningradi oblasti UKGBst kirjeldas operatiivskeeme, mida oli kasutatud seoses agentidega Alen, Sairus, Žak, Latar, Sten, Hart jt. Oluline oli ka võimalus tuua meretranspordiga Nõukogude Liitu KGB poolt Läänes kätte saadud salajast sõjalist tehnoloogiat või muid aparaate, mida oli keelatud Nõukogude Liidule müüa.

Soodsaks informaatorite värbamise kohaks olid reisilaevad. Sellest rääkis pikemalt A. I. Kaljuta Odessa ­UKGBst. Nimelt sõitsid Odessast üle Musta mere mööda Doonaud Austriasse ja Lääne-Saksamaale jõelaevad Ukraina ja Moldaavia ning mõlema laeva pardal oli moodustatud KGB residentuur. Odessa UKGB oli oma tööd tunduvalt akti veerunud, kui 1975. aastal oli välismaal ainult üks allikas, siis 1985. aastaks juba 18.

P. I. Ivanov Murmanski UKGBst rääkis, kuidas kasutades tema kodulinnas baseeruvate NSVL Gaasitööstusministeeriumi (Mingazprom, 1989 reorganiseeriti kontserniks Gazprom) allasutuste ja kalatööstuse väliskontakte, olid KGB analüütikud selgitanud välja välismaa firmad, mis võiksid olla huvipakkuvad teaduslik-tehnilise luure seisukohast. Nii valiti välja kümme Soome, Rootsi, Hispaania, Norra, USA ja Prantsusmaa ettevõtet ning mõned mereinstituudid. Edasine värbamistöö vähemalt esialgu kuigi tulemuslik ei paistnud olevat, sest Ivanov rääkis vaid kahest sel viisil leitud allikast: Ortego ja Orion.

L. V. Maslovi ettekanne “Teadusliku uurimistegevuse kasutamise võimalustest teaduslik-tehniliseks luureks (NSVL Goskomgidrometi näitel)” käsitles uuri­mislaevade kasutamist KGB huvides. Ette­kandest selgus, et kõigi uurimislaevade tegevust jälgis Moskva linna ja oblasti UKGB. Lisaks Goskomgidrometile (Hüdroloogia ja Meteoroloogia Riiklik Komitee) tegeleti ka Teaduste Akadeemia uurimis­laevadega. Kirjeldati tööd uurimisprojektides osalenud välismaalastega, keda 1980ndate esimesel poolel oli olnud 46. Pikk viibimine piiratud alal, nagu seda on laev, pakkus häid võimalusi potentsiaalsete allikate tundmaõppimiseks ja värbamiseks. Väidetavalt oli see kahe ameeriklase puhul ka õnnestunud, kellele pandi koodnimed Heasüdamlik ja Peigmees. Võimalik, et enda teada edastasid nad lihtsalt avalikku informatsiooni nõukogude teadlastele, kuid 1. peavalitsus oli sellegipoolest hinnanud Peigmehe edastatud info kvaliteeti heaks.

Maslov kirjeldas 1982–1983 Atlandi ookeanil toimunud teadusekspeditsiooni, millele KGB oli teinud ülesandeks otsida NATO paigaldatud hüdroakustilisi poisid. Kolm sellist õngitsetigi välja ja neid uurinud spetsialistide hinnangul “ei olnud sellele tehnoloogiale Nõukogude Liidus analooge” – erinevalt salajastest paberitest esines ja esineb sama lause Venemaa ametlikes uudistes tavaliselt vastupidi.

Maslov ei olnud seniste tulemustega rahul ja rääkis ka sellest, kuidas tulevikus uurimisprojekte paremini ära kasutada. Selleks tuli koostöös Goskomgidrometiga rahvusvahelistesse uurimisprojektidesse algusest peale sisse kirjutada, et välispartnerid esitaksid omapoolsed ekspeditsioonikavad varem (et KGB saaks nendega aegsasti tutvuda) ja kutsus T-valitsust üles looma Goskomgidrometi keskaparaadi juurde spetstehnslužba’t.

Konverentsil kirjeldati ka lääneriikide vastumeetmeid, mida KGB oma tegevuses kohtas. Need ei olnud eriti originaalsed, kuid sellegipoolest tõhusad: mõnesse sadamasse ei lastud nõukogude laevu üldse sisse, teistes ei lubatud meeskondadel laevalt lahkuda, tihti käisid laevu puistamas tolliametnikud või piirivalvurid, avades seejuures isegi kaptenite seife. Kui aga mõni laev millegi illegaalsega vahele jäi, läks asi kohe suure kella külge.

Konverentsi materjalid ei valgusta kahjuks raadio-elektroonilist luuret merel ning KGB partneri ja rivaali, sõjaväeluure GRU tegevust mereteedel. Viimasele organisatsioonile langes seoses NATO sõjalaevastike jälgimisega arvatavasti töö põhiraskus, sõjaväe alluvuses olid ka nõukogude radarijaamad, luurelennukid- ja satelliidid.
 
Ivo Juurvee on TÜ ajaloodoktorant.

 

Mereteedel ­luurega tegelevad KGB ­struktuuriüksused:

• KGB keskaparaadis tegeles mereproblemaatikaga kolm üksust. Külma sõja ajal rahvusvaheliselt kõige tuntum oli 1. peavalitsus, mis tegeles välisluurega. Teaduslik-tehnilise luurega omakorda tegeles peavalitsuse valitsus “T”.
• Vastuluure ja siseriikliku julgeolekuga tegeleval 2. peavalitsusel oli selles valdkonnas vähem funktsioone. Tuli hoida silma peal Nõukogude Liidu sadamates maabuvatel turistidel ja välismaa meremeestel, et nad ei tunneks huvi asjade vastu, mis ei ole nende silmadele mõeldud. Kuna aastas käis Nõukogude Liidu sadamates umbes 4500 välismaa laeva, siis tegevust jätkus.
• Transpordiküsimustega tegeles 4. valitsus. Viimasel merevaldkonnas väljakutsetest puudust ei olnud. Kogu aeg viibis piiri taga üle saja tuhande nõukogude meremehe, kellel kõigil tuli silma peal hoida, et nad ei prooviks “ära karata” ja et vaenulikud teenistused ei saaks neid värvata. Neljanda liini töötaja asus suuremal osal kaubalaevadest ja kõigil välisvetes seilavatel reisi- ja uurimislaevadel, lisaks sellele veel koputajad.
• Lisaks keskaparaadile tegelesid samade probleemidega liiduvabariikide KGBde ja KGB oblastivalitsuste (UKGB) sama numeratsiooni ja funktsioonidega osakonnad ning muidugi toetasid neid võimaluste piires KGB piirivalveväed.