Muidugi ei kikitanud Enn Vetemaa kurgu all alati ja ainult kikilips. Aga nii sagedasti küll, et sellest sai otsekui osake tema imagost, vähemalt möödunud sajandi kuuekümnendatel aastatel. Kikilipsuga fotod olid ajalehtedes ja raamatukaantel, kikilipsuga joonistasid teda šaržistid, ennekõike klassivend Heinz Valk.

Nii heiastubki mulle praegu, kõvasti üle poole sajandi vanas mälupildistuses (1960–1961) üks Ennu sisenemisi kohvikusse Tallinn, ikka kikilipsuga kurgu all. Kohvik Tallinn Harju tänava alguses (­praegu asub seal Bossi riiete kauplus – Toim.), täpsemalt selle teine korrus, oli kuuekümnendate algul boheemlikuma rahva lemmikpaik.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,28 € Osta artikkel