Killud Põltsamalt
Tänapäeval toimub vägagi kummalisi näitusi – kord eksponeeritakse vaid tühje raame, teinekord keeratakse maalid tagurpidi. Küllap jõuavad sellised eksperimendid kunagi ka meile, kuid nüüdki on Kadrioru Kunstimuuseumis avatud näitus “Maarjamaa rokokoo. Gottlieb Welté (1745/49–1792)”. Ja see koosneb kildudest nii otseses kui kaudses mõttes.
Habras maailm
Esimesena köidavad
külastaja tähelepanu tükkidest kokkuliimitud lauanõud.
Nad on tillukesed, õhkõrnad ja haprad nagu munakoor, valmis
purunema ainuüksi pilgust. Aga see on peaaegu kõik, mis on
säilinud Eesti ainsa portselanimanufaktuuri (1782–1800) toodangust
Põltsamaal.
Pisikesed ja lapselikult armsad on ka kõik
teised asjad, mis portselanile sekundeerivad.
Vaadates kõiki
neid 18. sajandi nobenäppude tikitud rahakotikesi, tundub hetkeks, nagu
oleksid sellal elanud ainult daamid. Need on killud ühest ammu kadunud
maailmast, mis hindas naiselikkust, kergust ja elegantsi. Asjata ei kanna
üks tuntumaid saksa rokokoo-losse nime Sanssouci (pr k muretu). Stiili
enda sümboliks on aga rocaille – orvand, mis püüab
tujukalt lehvivate vormidega täita oma sisemuses valitsevat
tühjust.
Minevikuta mees, kadunud
poeg
Kummalisel kombel meenutab rocaille’d nii
mõnigi selleaegne inimsaatus, milles segunevad elujanu ja traagika.
Nende seas oli ka kunstnik Gottlieb Welté.
Siiani oli ta
eesti kultuuriloos minevikuta noormees, kes tuli 1781 Saksamaalt
Põltsamaale ja jättis oma üksikute säilinud
töödega jälje meie varasesse kunstiajalukku. Sakslaste jaoks oli
kõik vastupidine. Welté oli nende kadunud poeg. Teati vaid, et ta
oli ühe tuntuma rokokookeskuse Mainzi juhtiv meister, kes suundus
barbaarsele Venemaale ja suri seal.
Tänu näituse
kuraatori Anne Untera entusiasmile ja kontaktidele Mainzi
Maakonnamuuseumiga on saksa- ja eestipoolsed niidiotsad nüüd kokku
sõlmitud, mees oma mineviku tagasi saanud ja kadunud poeg tagasi tulnud.
Uuest nägemusest sündinud ühisnäitus rändab
pärast Tallinna edasi Welté kodulinna.
Väikesed vallatused
Loodetavasti on Gottlieb
Welté Eestis sündinud looming saksa kunstisõpradele sama
huvitav kui tema kodumaalt toodud teosed praegu meie jaoks. Kõik kolm
varast väikseformaadilist maali on teostatud eriti peenekoelises tehnikas
ning lisavad tõsistele teemadele ajastuomast lõbusust ja
frivoolsust. Nii mõnulevad vangivalvurid veiniklaasi juures
(“Rüüpajad”), vangi ennast lohutab aga ta armuke
(“Vang”, 1775–1780). Teisal toimub kuuvalgel ööl
rööv.
Kurikaela käsi satub seejuures neiu
dekolteesse, kuid ohver teeb, nagu magaks ta edasi. Erinevalt
tänapäevast oskasid ju sellal ka kõige rikutumad
süütust teeselda! (“Täiskuuöö”).
Muidugi on see kõik vaid mäng ja lapselik
elurõõmsus valitseb Welté ofortideski. Siiski pole need
ettekäändeks erootilistele armustseenidele nagu prantsuse kunstis.
Jäädes saksa moraali raamidesse, võttis ta naabermaalt siiski
üle olulisima – elutunnetuse ja graveerimislaadi. Tema ofordid on
peened ja kerged ning püüavad lausa lendleva joonega kinni nii
liigutusi kui tundeid.
Neile lisanduvad mõned
õhulised akvarellid. Ühel neist kasutab galantne timukas oma nuia
märtri hukkamiseks niivõrd elegantselt, et kõik näib
vaid stseenina mingist näitemängust.
Rokokoopea
linn
Kui Saksamaal on Welté loomingust säilinud vaid
mõned killud, siis sama kehtib kahjuks ka Eesti kohta. Siin on need
seotud Põltsamaaga, mis 18. sajandi lõpul polnud veel veini-,
küll aga portselani- ja rokokoopealinn. Nimelt ehitas kohalik aadlimees,
major Woldemar Johann von Lauw (1712–1786) kunagisse linnusesse
luksusliku lossi, mille seinu katsid peeglid, stukkdekoor ja seinamaalid
putodega.
Viimased pärinevad Gottlieb Welté pintsli alt,
kellest oli saanud kojamaalija siinse õukonna koosseisus. Kuigi
siinkohal kasutatud mõisted tunduvad ülepingutusena, pole nad seda
sugugi – Lauw ei olnud ju mingi tavaline mõisnik! Tema harrastas
tõeliselt aristokraatlikku stiili koos õuekapelli ja itaalia
näitetrupiga ning investeeris oma majapidamisse 60 000 hõberubla.
Koos lossi põlemisega 1941 sõjatules ilmselt
hävinesid kõik tema dekoratiivmaalid. Erandiks on kaks suurt
lõuendile maalitud Põltsamaa vaadet, mille kaasautoriks teine
tuntud meister – Friedrich Hartmann Barisien (1724–1796).
“Maastik Aurora pargiga” sümboliseerib suve ja koitu ning
“Põltsamaa lossi talvine vaade” (1783) talve ja
õhtueha. Viimasel juhul pole kunstnik suutnud vältida rokokoolikku
kelmikust ning saanist välja kukkunud proua seelikusaba alt välgatab
natuke katmata ihu. Seda väikest äpardust silmitseb maalil ka grupp
talupoegi, üks väheseid eestlaste kujutisi 18. sajandil.
Head eesti metslased
Welté loomingus pole
eestlased aga sugugi vaid “eksikülalised”. Võib-olla on
selle põhjuseks usk “headesse metslastesse” à la
filosoof Jean-Jacques Rousseau, võib-olla kunstniku isiklik siiras huvi.
Igal juhul ta märkas ja jäädvustas siinseid põliselanikke
tõesti tihti. Vahel poseerivad nad rahvariietes, teinekord
võtavad töötades imeilusaid poose justkui tantsijad.
See on unistus tsivilisatsioonist rikkumata indiviidist, kes on loomult hea
ja leiab oma õnne kooskõlas loodusega. Samas on see killuke
uuest, valgustuslikust mõtteviisist Eestimaal, kus neidsamu inimesi
tavatseti vahetada koerte vastu.
Armastus ja
surm
Kuid iga idüll saab kunagi otsa. Ettevõtlik Lauw
läks pankrotti, tema tütred jäid kaasavarata ja
õuekunstnik pidi lahkuma. Ja me ei saa vist kunagi teada, miks tema,
õitsva kultuuriga harjunud edukas kunstnik, asus elama paika, kus kunst
tuli alles luua. Miks sattus elurõõmus katoliiklane
tõsi-rangele protestantlikule maale? Miks vahetas ta kodused
viinamäed jää ja hangede vastu? Kindel on vaid see, et
Welté risk tulla kaugele ja võõrale maale oli
õnneks siinsele alles tärkavale kunstielule ja õnnetuseks
temale endale.
Haigena ja rahatuna veetis ta oma elulõpu Lohu
mõisas Harjumaal, kus ta suutis 1791. aastal luua ühe oma parima
teose – grisaille-tehnikas freskod. Näitusel on need lausa koju
kätte toodud ning mõisa peasaal stendide abil rekonstrueeritud.
Hallides toonides maalide väliseks vormiks on antiikmütoloogia ja
varemed ning sisuks armastus ja surm. Kallima kõrval ahastavas Thisbes
võib aimata kunstniku meeleheidet ja lagunevates ehitistes tema endagi
peatse lahkumise eelaimust.
Järgmisel aastal Gottlieb
Weltéd enam ei ole. Ta suri Lohu mõisas ja maeti
tõenäoliselt kohalikule kalmistule Hageris, kuid tema haud ei ole
säilinud. Lisaks maalidele jäid temast maha vaid raamatud, mida ta
üksinduse ja kurbuse eest põgenedes luges. Kujundaja Liina Siib on
neist loonud lausa omaette installatsiooni. Aga ne
ed teosedki on tükikesed ühest inimsaatusest ning teenimatult varju
jäänud leheküljest kunstiajaloos. Koos kõigi teiste
kildudega, mida näitus on kokku toonud, saavad nad lõpuks osaks
tervikust.