Seda, et toit on kõige tähtsam, teab justkui igaüks – ka see, kes ei hooli peenest köögist ning kelle jaoks söök on pelk kütus –, kuid samas ei ole toidust kirjutamine või toidu kui kultuuri äärmiselt olulise tahu mõtestamine sugugi lihtne. Eriti kui läheme nii libedale jääle nagu toit kui rahvuskultuuri osa.

Jajah, ühelt poolt on meile, eestlastele, väga selge, mis on meie rahvustoit: sealiha, kartul, kapsas, must leib, kilu ja kama. Aga samas – kas mitte ei sööda sealiha ka Paapua Uus-Guineas? Kartul on üldse pärit Andidest. Kapsas on aga sõprade idaslaavlaste lemmikköögivili. Musta leiba kohtab ka Skandinaavias, Poolas, Saksamaal. Kuid näiteks kilude toiduks tarvitamise peale tulek paistab tõesti olevat meie esivanemate enda mõttevälgatus ja „nähtavasti õppisid kohalikud sakslased alles eestlastelt seda väikest kala hindama”.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel