Kinnisvarapõrgu
Ühel issanda päeval eluteekonna keskpunktis, ekseldes Viru keskuse maa-aluses terminalis, ilmutub mulle Mart Port, Tallinna ajaloo kurikuulsaim linnaplaneerija ja Õismäe rõngaslinna leiutaja. Ta viipab: "Noormees, luba mind juhtida teispoolsusesse, sinna, kuhu satuvad pärast maise teekonna lõppu kõik need, kes vastutavad meie igapäevase elukeskkonna eest." Järgnen klassikule.
Alustuseks satume hiiglasuurde kõledasse paekivist kolossi, mis meenutab Linnahalli. "See siin on linnaplaneerijate Limbo," seletab teejuht. "Siia on kogutud need arhitektid, kes tegutsesid enne püha kapitali ilmutust. Siin on Raine Karp ja Valve Pormeister ja Toomas Rein, siin asub ka teie alandliku teejuhi kodu Igavikus. Meie pärispatuks oli luua linna silmnägu nõukogude korra ajal."
Teekond jätkub üha sügavamale inferno kurku. Näen vaevatud hingi, kes lohistavad majakujulisi kivitahukaid üles mäkke. "Need on kinnisvaraarendajad ja nende sabarakkudest arhitektid, kes planeerivad põllu peale individuaalelamuid. Eestlase privaatsusiha pidurdub alles siis, kui ta ei leia naisi ja lapsigi tohutust majakolossist üles. Kõik nad on ühte nägu kuubikud, valmistatud odavast ja hingetust materjalist. Penoplast, fibo, küprok, vatt - tugevasti virutades võid rusika läbi maja lüüa," jätkab Mart Port oma giiditööd. "Mitte keegi neist ei ole teinud maja, millest nad ise hoolivad. Keegi ei kasuta enam tellist, puitu, paekivi, sest inimlähedase maja ehitamine on liiga kallis ja vaevanõudev. Aga kliendilt kasseeritakse summa, mida too peab maksma eluaeg. Mõtle, milline on kinnisvaraarenduse ökoloogiline jalajälg? Viimsis on põhjavesi otsakorral, sest ahnus on seljatanud ökosüsteemi," sajatab teenekas taat.
Liigume Kivirahnu surnurajoonist edasi. Kolmandas ringis istub kaelani väljaheidetes härrasmees, kes loendab numbreid. "Lubage tutvustada, kinnisvaraärimees Toomas Tool. Tema äriidee seisneb selles, et ta on endale kahmanud suure osa vanalinnast, ent ta ei korrasta ega renoveeri mitte kui midagi. Investeerimine on raharaisk, las vanad majad lagunevad, mis kasvab, on maa hind."
Inferno neljandas ringis kohtame kaht intelligentse olemisega härrasmeest, kes keerutavad pihus rubiku kuubikut. "Meie oleme Künnapu ja Padrik, Viru keskuse projekteerijad." - "Need mehed võtsid linnalt tema südame ja asendasid selle kuubikute ja labürindiga," lisab mu teejuht, "ja siis nimetasid nad selle kultuurikeskuseks. Ainult paadunud küünik või idealistlik idioot nimetab tarbimisterminali kultuurikeskuseks. Aga nagu öeldakse, põrgutee on sillutatud parimate kavatsustega." On vist ülearune lisada, et mehed ei jõua igaviku lõpuni oma Rubiku kuubikut kokku keerata.
Järgmises ringis aga satume turuplatsile, mille keskel varjab häbedust alasti vanamees. Ümberringi voolav rahvahulk irvitab ta üle. Mees saadab anuva pilgu, mida täheldab ka Mart Port. "See isik siin on Enn Veskimägi." Rohkem pole tal vaja lisada, sest mulle meenub kõik. Sõitsin rattaga oma tavalist teed läbi Lauluväljaku, et jõuda sealt läbi Maarjamäe Pirita Kosele. Kohe pärast Lauluväljaku väravat oli tee üles kaevatud ja suur roheline raudtara jooksis üle tee. Raudtaral silt "Eramaa, läbipääs keelatud!" WTF???!!! Ehitusplatsil viibinud töömees valgustas mind, et maja kuulub tuntud töösturile Enn Veskimäele, kes ei sallivat, lärmi ning seepärast suurendas avaliku tee arvelt oma privaatsust. Soovitasin töömehel Veskimäe p&oti lde;randa alla surnud kass peita. Töömees vastu, et hoopis dünamiiti oleks siia vaja.
Jätame Veskimäe koos teiste õnnetute hingedega, kes on maises elus avalikku ruumi keelumärgistanud, tarastanud, elektrikarjustanud ja kurikoerastanud, taga nutma oma kaotatud privaatsust ja jätkame teekonda.
Järgmist põrgulist ei ole üldse raske ära tunda. Ühele kehale on kasvanud kaks pead, kes omavahel diilivad keskturuleti taga. "Sina annad mulle Kalevi, mina sulle Laidoneri villa. Täida linn K-kohukese plakatitega ja mina näitan sulle linna parimaid kinnisvaraampse."
Kohe eemal tatsab läbi allmaajõe verise vahu Tauno Kangro näoga hiid, kaenlas tilluke paat, milles kisendab grupp linnavalitsuse tegelinskeid. Pardast krabavad ehituslubade väljastaja Kalev Kallo ja planeerimisameti sell Ike Volkov, balanssi hoiab legendaarne kinnissekeldaja Elmar Lepp ja peaarhitekt Irina Raud. Muinsusmees Kuuskemaa üritab kahtlase mängu juures väärikust säilitada, sest peab enda siia sattumist ekslikuks. "Ta lasi oma osalusega firmal Restor restaureerimise nime all linnamüüri külge ridaelamud ehitada," valgustab Mart Port. Kangro-tölli voltides ripuvad veel seltsimehed Vichmann, Leedo, Annus, Toome, Vanhanen ja teised. "Nemad kujundavad Tallinnale uut palet. Külma, isikupäratut, kitšilist, rahamaigulist keskust, sest vanalinn on juba ühes tükis turismitööstusele erastet." Styxi prügist, plekirusust ja vereklimpidest pulbitsevates voogudes aga sipleb ametnikke, kelle osavõtul on Tallinna kesklinn muutunud inimvaenulikuks paigaks. Siin on nii neid, kes planeerivad tee-ehitust, kui neid, kes on kaotanud kesklinna koolidelt ja lasteaedadelt ära piirkonnad, mistõttu põllu peale kolinud rahvas sõidutab iga jumala päev oma pere linna ja suurendab veelgi kesklinna olelusvõitlust.
Nüüd saabume üheksandasse ringi. Ja seal istub jää sees Tema ise. Tema, kes käsib meid üle jõu tarbida. Rohkem ruutmeetreid, rohkem hobujõudu. Tema, kes salamahti spekuleerib kinnisvarahinnad astronoomilisse kõrgusse. Tema, kes annab lahkelt laenu ja siis pügab seitse nahka.
Kusagil eemal Purgatooriumi mäel aga jookseme meie, lihtsurelikud, ja jälitame suurt kinnisvarakuulutust. Ikka näilise õnne poole, põllu peale, ummikusse, ummuksisse. Ja nii me töötame palehigis Tema nimel ja Tema eest, et omaenese elukeskkond perse keerata.
PS Võib-olla mõjub mõnele siin nimetatud isikule jutt häbematu solvanguna, aga juba suur Dante pistis "Jumalikus komöödias" kaasaegseid ja lausa lähedasi sõpru põrgupiinadesse siplema, et hoiatada seesinase maailma pattude eest ja kutsuda üles meeleparandusele.
