Kiran Desai „Kaotuse pärand"', John Dos Passos "'Manhattan Transfer"'

John Dos Passos "'Manhattan Transfer"';Tänapäev, 2007;Sari Punane raamat;Tõlkinud Olavi Teppan;440 lk;Kiran Desai "'Kaotuse pärand"';Pegasus, 2007;Tõlkinud Karin Suursalu;368 lk

John Dos Passos

“Manhattan Transfer”

Sari “Punane raamat”. Tõlkinud Olavi Teppan. Tänapäev, 2007. 440 lk.

---------------

Kiran Desai

“Kaotuse pärand”

Tõlkinud Karin Suursalu. Pegasus, 2007. 368 lk.

---------------

Need kaks eelmisel aastal eestindatud teost hakkavad paralleelselt lugedes huvitavalt kokku kõlama. Erineb see, kes seal New Yorgi restode keldrikorrustel parajasti põrandaid peseb ja rikkaid kirub, suhtumised ja sotsiaalsed struktuurid on väga sarnased. Dos Passos kirjutab 20. sajandi alguse Suurest Õunast ja siis on alakorrusel “räpased iirlased ja juudid, kes kunagi meie keelt ära ei suuda õppida”; Desai räägib aga praegusest ajast, mil juudid ilmselt pigem omavad restorane ja orjatöid teevad indialased, aafriklased, ladina-ameeriklased jne. Jääb üle küsida: kes on järgmised, kui praegused keldrimehed ja -naised ennast üles töötavad?

Euroopas ja USAs on aina populaarsemad ja arvukamad Lääne koloniaal-mineviku -süümekatega hästi haakuvad romaanid New Yorgi või Londoni uusasukatelt, kus nn Kolmanda Maailma juured ja veidi marginaliseeritud roll uues elupaigas kokku saavad. Heaks näiteks on eesti keeldegi jõudnud Zadie Smith. “Kaotuse pärandit” eristab neist nn immigrandiromaanidest geograafiliselt laiem haare ja keskendumine mitte uuele, vaid pigem vanale kodumaale.

Kirde-Himaalaja Kalimpongi piirkond on mägine ala, kus kohtuvad eri kultuurid ja maailmanägemise viisid, Nepali, Inglise ja India mõjud. Desai kirjeldab üht järjekordset separatistlike võitluste perioodi paari perekonna silme läbi, kes elavad mägedes kõikide riikide keskvalitsuste poolt unustatud äärealal. Paralleelina joonistub kõrvale koka poja Biju olelusvõitlus immigrandina USAs – kõigi kojujääjate unistustemaal; vahele kõlavad ses polüfoonses romaanis ka hääl kellegi tütrelt Londonist ja pildikesed varasemast ajast, näiteks ühe India tegelase vanemate käik tollasele unistustemaale – Nõukogude Liitu.

Noore Indiast pärit kosmopoliidi Kiran Desai tugevaim külg ongi näidata reaalset segadikku, mis planeet Maa globaalküla elaniku peas tekkida võib.

Raske on isegi öelda, kas see romaan on kurb või naljakas, postmodernistlik või jutustuse-keskne. Tundub, et siin on tõesti ühe Põhja-India provintsi ajalõigu pildistus, ilustamata, Euroopa lugeja jaoks on eksootilise India pilt välja puhastamata jäetud. Seal tegutsevad lihtsalt üleilmastunud segaduses inimesed nagu mujalgi maailmas.

“Kaotuse pärandis” on mitu peategelast, kelle vahel fookus jaguneb. Nad kõik – kohtunik, tema lapselaps, kohtuniku kokk ja koka poeg – eristuvad aga selgelt, tegemist on siiski psühholoogilise realismi ja hästi välja joonistatud kujudega. “Manhattan Transferis” on aga kümneid tegelasi ja autor laseb lugejal võrdselt paljude pähe ja südamesse piiluda. Dialoog jookseb nii hästi, situatsioonid on nii haaravad, et lugemist võib alustada pea igast uuest lõigust. Kõlab stereotüüpselt, aga tõsi ta on: selle romaani peategelane ei ole ükski linnaelanik, vaid metropol ise, pöörase kiirusega kasvav ja pulbitsev New York, mida autor paistab armastavat ja vihkavat, pigem siiski viimast.

Dos Passos kirjeldab inimesi, kes tajuvad oma kaasaegset maailma maksimaalse intensiivsusega: suurlinna eri registrid (taustal adumatud sõjateated Euroopast) olid 20. sajandi alul midagi senikogematut – ja modernistlik väljenduslaad sobis selle edasiandmiseks s uurepäraselt. Desai räägib aga tänasest maailmast, kus modernismi killustatusest jääb väheks, kus igaüks, kes ennast just välismõjudest täiesti ära ei lõika, on tahes-tahtmata maailmakodanik, globaalsete majandus- ja kultuurihoovuste tõmbtuultes.