Kireparadiisi ilmsüütu nägu
Las Vegases on hämmastavalt kerge hingata. Kui kusagil muru kastetakse, on õhus lausa mere hõng. Ometi asume keset künklikku savist Nevada kõrbemaastikku, mõttetut, tühja ja viljatut maad. Selles mägedevahelises orus laius veel sada aastat tagasi vaikne oaas, kuigi see tundub uskumatu.
Linn, mis sinna tekkis, areneb pöörase kiirusega. Algul arenes see ilmselt laiuti, nüüd aga kõrguti – kõrghooneid aina kerkib. Enamik neist koondub kõigi poolt armastatud peatänava Las Vegas Boulevardi ehk The Stripi äärde, hoides sellest küll aupaklikku kaugusse, nii et tänavapilt ei ole nii tihe kui ärilinnade city’des. Aga isegi keset linna seistes võib tunnetada paradiisi piire: ringiratast piiravad orgu lauged punakad tühjad mäed.
Inimestel on tavaliselt selles linnas aega, et jalutuskäikudel vahtida paremale ja vasakule, kuhu on kõikjale laotatud vaatamisväärset. Ei tapeta poodide ja butiikide rohkusega, pigem on tee ääres purskkaevud, tiigid, madalad söögikohad ja reklaamid, reklaamid, reklaamid. Suurimad neist kuulutavad tulevaid ja olevaid showsid: mustkunst, muusika- ja tantsuteater, popstaarid, revüü. Imetle ja vali.
Piiramatu vabadus
Linnas tekib lausa piiramatu vabaduse tunne. Kõigil tundub olevat piisavalt aega nii teenindamiseks kui ka niisama olemiseks – ei mingit stressi, ei mingeid narkareid, röövleid, prostituute, näost halle sõltlasi ega läbipõlenud tüüpe. Mitte ühtegi politseinikku, mitte ühtegi teravat pilku kuklas. Mõned turvad muidugi siin-seal igavlevad, aga märksa harvemini kui meil. Pigem on tänavad täis keskmisi inimesi kogu maailmast, kes on tulnud siia aega veetma, nautima vabadust ja vahtima ilmaimesid, mida siin iga nurga peal kui küllusesarvest ette valatakse.
Ma ei ole kindel, kas iga inimene, kes neil tänavail kõnnib, seda tajub, kuid meile, kel on karmide repressioonide mälestus tagataskus, kes me iga päev kodus võime politseisaadetest lõputult saasta ammutada – meie jaoks oli see tõeline puhkus. (“Meie” olime E-Betoonelemendist betoonimessile lähetatud seltskond.) Puhkus kodusest pealetükkivast erootikast, kasiinoreklaamidest, kinnisvaraarendajatest ja anna-raha-siia-mentaliteedist. Sellest, et inimene on väärtusetu sidrun ja siis, kui temas kas või tilgake mahla on, tuleb kiirelt väänata.
Hasartmängupealinnas on inimene märksa enam au sees. Jah, loomulikult ka kui potentsiaalne rahaallikas, kuid paistab, et linn on väsinud terava pilguga kundesid piidlemast, et märgata neid, kelle kaukas võiks raha olla, ja peletada neid, kel seda pole. Oma osa jätab sinna igaüks, kas või hotelliarve ja monorailipiletina – ja aitab sellestki. Ega tiiger vaevu iga hiirt tapma, tõestamaks, et ta on kiskja.
Lõvid ja gondlid
Igal meelelahutustemplil – mis muud need suured hotellikompleksid on – on oma tõmbenumber. MGM Grandi ees, The Stripi ja Tropicana avenüü nurgal istub uhkelt paari korruse kõrgune kuldlõvi, ilmselt tolle mälestuseks, kes juba aastakümneid Metro Goldwyn Mayeri filme on sisse juhatanud. Hoone sisemuses võite aga klaasseinte taga metsiku looduse keskel ka elusaid lõvisid imetleda – küllap on need tolle kuulsa lapselapsed.
Caesars Palace’is, mis on eelmise kõrval linna uhkemaid komplekse, elab üle kolmekümne tiigri. The Mirage korraldab tänaval iga natukese aja tagant teatraalse vulkaanipurske. Muinasjutuline Bellagio, mille sisemuses peitub salapäraseid varjulisi aedu, etendab tiigis hoonekompleksi ees möödakäijatele hingematvat purskkaevuballetti, etendused on õhtupoole iga poole tunni tagant. Kord pitsiliste, kord uskumatult võimsate veejugade vaheldusrikkad koreograafiaetendused, saateks efektne valgusrežii, on seatud kuulsatele hittidele. Venezia on rabav, alustades juba sildadest ja tükikesest kanalist maja ees ning sellest välja kasvavast Doodžide palee fassaadist. Sisse minnes jahmatus aina kasvab – teisel korrusel leiate end juba täiesti Veneetsiast. Kui unenäos kõnnite mööda tänavaid, tillukeste majade fassaadide vahel kulgevad sildade alt läbi kanalid. Pea kohal taevas (meenutagem, et pea kohal kõrgub ilmselt paarkümmend hotellikorrust) on kerged pilved, ühes ruumis, ei, linnaosas on hommik, teises õhtuhämarus. Kui jalad väsinud, võite astuda mõnesse gondlisse ja liuelda mööda kanaleid, kus gondoljeerid kõlavalt koolitatud häältega canzone’esid laulavad. Majakestes on muidugi butiigid, kaasa arvatud maailmakuulsate moeloojate omad… Las Vegas on ehedam kui teater: interaktiivne teater, kus vaataja liigub otse laval.
Massiivsed müüdid
Kõige terviklikuma mulje jättis monumentaalne, sajandite vaikusest kumisev Luxor. See mustast klaasist püramiid ei paistakski ehk kaugele, kui tema tipus poleks “maailma võimsaimat kristalli”, mis oma valguskiire taevalaotusesse saadab. Kui on parajalt pilvine, võistleb selle jälg edukalt Kuuga, täpselt nagu Batmani kutsesignaal. Või energiasammas, teisest maailmast pärit võlujõud laste ulmekatest. Hämaruses elustuvad püramiidi ees teatraalselt illumineeritud betoonsfinksid, ümber palmid nagu kõrred. Kujude ebamaised mõõtmed avaldavad oma mõju – suurus loeb.
Ehitis on arhitektuurselt põnev: numbritoad koonduvad püramiidi välispindadele, peites sisemuses astmeliselt tõusvat negatiivpüramiidi, mida jõudumööda täidavad taas hiidskulptuurid ja palmid, mitmel tasapinnal baarid ja noh, eks muidugi ka mängukohad. Sissepääs teatrisaali kulgeb kui hauakambrisse, seinad on täidetud temaatiliste maalingutega, kõikjale jätkub “barbaarset” kulda ning efektset kujundikeelt.
Kuid vaevalt suudaks keegi ühe külastuse aegu kõiki templeid külastada, igaühest neist saab niivõrd suure visuaalemotsionaalse laengu, et kõvaketas kipub täis saama. Praegu meenub, et Ballys jäi ju hoopis vaatamata, Hilton ka, ja õigupoolest saaks nägemata imede nimekiri pikk, sest täisverelisi kultuurikomplekse leidub peatänavalt ka palju kaugemal. Siiski veel ühest imest: nn vanas Las Vegases asuvat passaaži katab kumerkatus-ekraan, millel iga natukese aja tagant etendub uskumatult efektne psühhedeeliline valgus- ja värvi-show, mõistagi võimsa helitaustaga. Paljud külastajad naudivad seda selili kesk tänavat.
Tasuta lõunad?
Kirjeldatud möödakäijate-etendused on tasuta. Kõik inimesed võivad hoonekomplekside ühendatud esimestel korrustel vabalt ringi jalutada, imetledes tiigreid, talveaedu, butiikide vitriine või kompleksi sisekujundust, lopsakaid temaatilisi dekoratsioone. Ka ei sunni keegi teid istuma mänguautomaatide taha, mida muidugi on hotellikomplekside otsatutes lobby’des lugematute ridadena, teid ei vaevuta isegi kutsuma. Hotelli helduse nautimiseks ei pea sugugi olema selle külastajate nimekirjas. On tunne, nagu oleks tegemist hiiglasliku teatri fuajeega, kus pileti on ostnud keegi teine.
Raha orjastavat võimu me tundma ei hakanudki, pigem selle jõudu, ning vaikselt lubasime end harjuda mõttega, et see on tõesti kõigi jaoks. Tasuta show’d möödakäijatele on osake hotellikomplekside imagost, sama oluline väljaminek kui hoonele fassaad või avalikule üritusele reklaam.
Arhitekt ja ehitaja, kes kindlasti ka kulisside taha püüavad piiluda, leiavad linnast veel ühe magneti: tuleb imetleda materjali, millest kogu see muinasjutuillusioon loodud on – kogu linn, vaata kas jalge alla, kõrvale või üles, on meisterlikult valmistatud peamiselt betoonist.
Igamehe-Vegas
Jalutades linna peatänavalt veidi kõrvale, näiteks tehes tuuri läbi linna moodsa monorail-rongiga, mis oma teise korruse kõrgusel relsil vaikselt keskuste taguseid pidi lookleb, näeb ülalt ka muud kui lärmakat hiilgust – vaikseid palmidega tikitud golfiväljakuid, vahele väheldasi maju unistel tänavatel.
Veelgi enam, kui hakata linnast välja sõitma, tuleb tõdeda, et ehituskvaliteedile Eestis pole suurt midagi ette heita. Asi pole seal küll nii hull kui mõnes getos, majad on ikka majad, suuredki, aiad ümber, kuid kuidagi hämmastavalt halvast materjalist ja lohakad. Kliima ei sunni paremat peale. Meie linnades selliseid materjale ja ilmset ükskõiksust võõrale pilgule avaneva pildi vastu ei näe.
Linnal on siiski oma ööpäevarütm, sätendav tulevärk raugeb enamasti koidu eel. Koos päikese tõusuga linn tuhmub, üksteise järel kustuvad pimedas efektsed valgusreklaamid ning majade illuminatsioon, arhitektuur sureb, kogu linn jääb magama. Ometi ei ole surm täielik, mõni koht alles alustab. Filmidest tuttavas, ehtameerikalikus pretensioonitus söögikohas, kus kõik on uskumatult väsinud ja võidunud, küsib emalik ettekandja hoolitsevalt, “mida võin tuua, honey”? Ja honey peab täpselt ette lugema, kuidas peavad olema valmistatud munad, kas nende juurde peekon või vorstid, kuidas valmistatud kartul, kas röstida leib või sai, jne. Kõik hommikusöögiks. Väga hõrguks, muide, ning tundub, et sellest jätkub terveks ööpäevaks.
Postmodernismi lätteil
1972. aastal ilmus esmatrükk arhitekt Robert Venturi raamatust “Learning from Las Vegas”, millest kujunes surmaotsus modernismile. Raamat mõjus punase rätina, tekitades asjassepühendatute ringkondades konstruktiivse vastasseisu. Raamatu idee oli juhtida arhitektuuri tähelepanu “heroilistelt” teemadelt ja monumendipüstitamiselt lähemale lihtsa inimese maitsele.
Kirjas on mõtted, mis valdasid Venturit ajal, kui hakkasid ilmnema modernismi vead. Põhjusi nägi ta mitte ainult vormikeeles – tühjades siledates pindades ja elementaarvormides –, vaid pigem tähenduse kadumises visuaalsest maailmast. Lahendust nägi ta tagasipöördumises tähendusrohkete vormide poole.
Meenutamaks, millel on kaasaja inimese jaoks mingi tähendus, soovitas ta minna Las Vegasesse, mis tollal oli peamiselt kahekorruseline linn, kus arhitektuuri kui sellist peaaegu ei eksisteerinudki, sest kõik pinnad olid kaetud reklaami – totaalse sümbolitemänguga. Niisiis oli autosõit Stripil nagu kulgemine mööda sümbolitest tulvil tunnelit.
Raamat kujunes otsustavaks teetähiseks arhitektuuri suundumisel postmodernismi künklikele radadele, mille esimesed näiteid avaldusid Venturi enese loomingus.
Tänaseks on Las Vegas tohutult muutunud. Seda paarikorruselist tänavafronti, millest Venturi inspiratsiooni sai, pole, tooni annavad pigem kaugemad kõrghooned ja reklaampüstitised. Oma omapära toetuseks on Las Vegas leidnud siiski küllalt palju ideid veidrikelt arhitektidelt-superstaaridelt, nagu Michael Graves ja Charles Jencks, kes tänini postmodernistlikupoolseid vorme loovad. Hetkel käivad suured renoveerimistööd Caesars Palace’is, mis on üks võimsamatest hotellidest Stripi ääres, ja ümberehitust juhib … ei keegi muu kui Charles Jencks ise, üks tähelepanuväärsematest postmoderniteoreetikutest ja -praktikutest üldse. Antoniuse torniks nimetatav juurdeehitus lubati pidulikult avada augustis. Ehk pidu veel käib?
