Jah, mul on ka oma aed – ühest küljest justkui rahustav avarus südamele, aga teisest küljest vahel jälle kui veskikivi kaelas. Sest aed vajab hoolitsust, soome-ugri kõplavas vaimus toimetamist ja ega kirjanik ole ju üldse aldis niinimetatud välitöödele, kuhu naine mind aeg-ajalt sunnib. Selles suhtes oli Koidu tänava vaeste kirjanike maja Kapsaste aed palju diskreetsem. Ei vilistanud Sauter, Kaevats ega Pehk mind hommikul teki alt välja või arvuti äärest hoovi peenramaad kaevama, normaalselt räämas aed toimetas ennast ise nagu sajandivahetuse Sirp.

Aga nüüd olen ma vähemalt kaheksandat aastat Koidu tänava ­äärest päris kadunud Vääna-Jõesuhu, kus aed pole üldiselt sugugi hoolitsetum kui vaeste kirjanike maja tagune hoov.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,59 € Osta artikkel