Mu suhe enda aeda on nii ja naa, erinevad tunded vahelduvad ning käivad üles-alla. Mõnikord on nii tore avada suvehommikul uks, minna paljajalu kastesele rohule ja end mõnuga ringutada, ajada käed taeva poole, isegi kui teed seda vaid korra aastas, või ei teegi, sest tegelikult piisab mõttest, pelgalt võimalusest, et kui tahan, lähen aeda. Teinekord jällegi vaatan aeda ja mõtlen – on seda kõike nüüd vaja! Milleks?

Kui ma kõik plussid ja miinused kokku löön, ja kui isegi plusse on kõvasti vähem kui miinuseid, siis peamine argument, mis kõik üles kaalub, on see, et ikka jube hea on, kui sul on su oma aed. Võimalik, et selle taga on soov luua oma Eedeni aed ja paradiis, koht, kus oleks parem olla kui kusagil mujal. Aga võimalik, et see oma aia omamine on vaid puhas individualism. Sest kui me muidu peame olema avatud ja, olgu see nii raske kui tahes, teiste inimestega suhtlema, tegema koostööd, sest me teame, et nii saadab meid edu, siis oma aias võid sa olla täiesti üksi, minna kompostikasti kõrvale ja olla vait, võid seal kas või uriseda ja õhtuhämaruses isegi väikese kusesoru lasta. Teadmiseks neile, kes ehk ei oska sellest tegevusest aru saada: see on tükike ülbest ja salajasest naudingust – ma lihtsalt võin!

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel