Tegelikult saaks ju aiaks nimetada igasugust hoovi või õueala, mis kellegi kodukoha ümber jääb. Vaibakloppimispuud, karussellid, sirelid ja prügikastid võivad olla sama romantilised kui mõne kuningalossi aed. Mulle isiklikult tundub mõte Versailles’ aedatest kuidagi kõledam – õigupoolest meenutavad need ju mingite kummaliste lennumasinate maandumisradasid. Hirmus kiusatus minu sees kutsub kirjeldama kõiki mulle teadaolevaid aiatüüpe Babüloni rippaedadest alates ja permakultuuriga lõpetades. Kuid stopp!

Kohe hakkan rääkima enda aiast, kohe.

Viis aastat tagasi sain tillukese maalapi omanikuks, mida mõnedki inimesed (isegi sõbrad!) nimetasid „Pääsküla kõige koledamaks aiaks”. Maja oli seisnud aastaid tühi ja aed oli tõesti omamoodi metsikult võluv – nagu metsaalune, mis hoolimata sildist „Prügi mahapanek keelatud” on täis kola ja rämpsu; haljastuses domineeris madaltihe okkaline põõsastik, kärbunud lehtedega tikripõõsad läbisegi kibuvitsavõsaga. Esimesel suvel lisasin sellele oma panuse lammutussodi kujul. Seal, kus praegu on nii-öelda peenrad, olid siis ülekasvanud sirelid, mahamurdunud männipuu ja aknast väljaloobitud kuhi vannitoa kahhelplaate; aia äärde kerkis vanade põrandalaudade ning katkiste kipsplaatide lasu. Niigi liivasele pinnasele tassiti juurde veel paras mägi liiva, mis vannitoa põranda alt välja õõnestati.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel