Kirjanik loeb: Andres Vanapa “Riiulid”
Vanapa romaan oleks nagu tõlgitud mingist teisest keelest. Ning põhjus pole mitte selles, et meil pole midagi, millega seda teost ligilähedaseltki võrrelda või kõrvutada (kõrvust kista). Pigem on nii, et Vanapa vanapas (nii ihuligidane ta on) räägitakse kõikides ja kõikvõimalikes keeltes korraga ning see, et teda eesti keeles lugeda ja mõista võib, on vaid tühipaljas juhus, mille eest peame tänama meie oma Vanapat, mitte meie kõikide keelt.
“Riiuleid” on kutsutud unustatuks. Nagu oleks ta koerakutsikas, kes tänavanurgal vihma ja lume käes niutsub ja kõigile saba liputab. Ei, raamat selline pole, Vanapa oma kõige vähem! Vanapa (tegelikult on see väikse tähega) on väärikas. Teda pole kunagi olnud – unustatud asjad on alati, alati ON.
“Riiuleid” on kutsutud modernistlikuks. Seda võinuks teha vaid Ajao ise. Tema, kes ta oli elupõline loostaja ning täiesti juhuslikult ka teose bibliotekaarist tegelane (tegelinski pigem) seda ei teinud. Ja nii nagu tema, ei tohi ka meie seda teha. Või muidu me ei armasta teda – inimest, kes oli raamat: A&O. Aga me ju armastame – x (loe: eks).
Küll on hea, et siin pole mingit süžeed. Flauberti nimi on Vanapa.
Lugesin ka üht arvustust. Küll oli see jäle. Arvustajale ei meeldinud raamatud, mida Ajao armastas, talle isegi ei-ei-meeldinud need raamatud, mida Ajao ei armastanud. Inimesed, kes ei suuda armastada kõike, ei ole inimesed, ei – raamatud. Raamatud aga on parim elu, mida inimene võib ja saab elada.
Üks etalon maailmas muidugi on, millega vanapat kõrvu(s)tada. Kindlasti on muidugi teisigi. Aga mina tean üht ja see on Elias Canetti “Pimestuse” kolmas osa “Maailm peas”. Kuid see lõpeb tulekahjuga, Peter Kien kõrbeb koos oma raamatutega. Apokalüpsis missugune. Vanapal (täht jälle väike!) nii ei ole, tema jaoks on tulekahju vaid (punase) kuke pea kanakirjanduse kaela otsas. Ajao jääb allavarisenud raamatute alla: “Viimase hoobi andis Meyeri entsüklopeedia paks köide.” (lk 205)
Mida paremat on inimesel/raamatul tahta?! Nagunii pole saja aasta pärast sind, kümne pärast – raamatut.
