Kirjanik loeb: Armin Kõomägi “Pagejad” 2009
Kõomäe esimene raamat oli hea, teine ei olnud. Mäletan sooja lootust-ootust, kui ma suvel hakkasin “Pagejaid” lugema, ja seda mõrumaitselist pettumust, kui raamatu kinni panin. Võtsin romaani uuesti kätte, kui kuulutati, et “Pagejad” oli aasta proosateose nominendiks valitud. Kas ma ei suutnud tookord Suure Kirjanduse eriti peeneid nüansse tabada ja eksisin oma arvamuses? Kas tõesti jäi märkamata midagi, mis teeb Kõomäe hinnatavamaks kui Baturini, Helme, Ruitlase või veel mõne väärt lugemiselamust pakkunud kodumaise autori?
Teistkordsel lugemisel torkab silma arutluste tulv, justkui oleks tegemist arvamusplatsiga, mitte kirjandusteosega. Kohati halvab teksti “kehva tõlke sündroom”, kus vahel jääbki arusaamatuks, mida autor tahab lugejale öelda, ja tihtipeale sõidab üks liin nagu muuseas teise sisse. Faabula struktureerub alles teises kolmandikus ja “Pagejates” toimub kõik samamoodi nagu sadades suurema või väiksema ühiskondliku pretensiooniga vene saastromaanides, kus valdavalt aineks on litsid, rahamehed ja narkootikum. Kõik tegelased jäävad hämmastavalt üheplaaniliseks ning on uskumatult naiivsed. Kas siis Kõomäe tekst on küündimatu topeltkodeering? Või ehk sihipärane muinasjutt? Rõve muinasjutt, mis päädib eriotstarbelise tennisereketi ülistamisega.
Ent see lugu ei lõpe pelgalt Wilsoni reketiga, hoopis eelneva rääma õigustamiseks on romaanile otsa kleebitud novell robinsonaadist, kus põletatakse (võõraid) dollareid. Olles just enne seda lugenud John Updike’i suurepärast Jänku jooksu, mõjus Kõomäe läbinähtav literatuurne manipulatsioon pagemisest õige masendavalt.
Ma mõtlesin nukralt, et küllap need inimesed, kes “Pagejad” nominendiks valisid, ei olnud raamatut lugenud – küllap nad võtsid arvesse kirjastuse reklaamteksti ning Kaarel Kressa ülistust. Mul tekkis sügav kahtlus, kas nad üleüldse on näinud Baturini raamatut “Delfiinide tee”? Või mõnda teist nominatsiooni tegelikult väärivat teost?
* “Kirjanik loeb” on Areeni uus rubriik, kus kirjanik Toomas Vint kirjutab muljetest Eesti kirjandusest. Ühtlasi ütleb ta rubriigi sissejuhatuseks veel sedasi: “Olen tähele pannud, et kui vaatamata kõigele alustada vestlust eesti kirjandusest, siis kuulen tihtipeale vihjet kellegi teise poolt välja öeldud arvamusele, mis suust suhu kandudes on juba saanud stereotüübiks, muutumatuks kinnistõeks, mis võib hea raamatu tappa või keskpärasest teha šedöövri. Ja nii jääb, sest Eesti riigis on avalikud kirjanduskõnelused peaaegu olematud.
Kirjanike jaoks on kolleegide raamatutest rääkimine tundlik teema. Iga autor on väga haavatav – ta on teinud hulk aega ränka tööd, andnud endast parima ja siis keegi ütleb, et ta on käki kokku keeranud. Tavaliselt kirjanik naeratab mesiselt õlalepatsutajale, aga kasvatab pimedat viha kritiseerija vastu. Ma pelgan, et kui rääkida ausalt oma raamatumuljetest, võib isegi kauaaegsed sõbrasuhted mõne lausega tuhastada.
Kirjandus ei ole üheselt mõistetav, nagu riigieelarve või kinnistu piir. Kirjandus on oma olemuselt mitmepalgeline ja igal lugejal võivad olla omad ootused, nõrkused või kired; erisugune teadvustatus ja maitse ning väga erinev “kirjanduslik kuulmine”. Mingi tõde hakkab ehk alles siis selguma, kui kirjandust vaadeldakse mitme pilgu läbi ja mitme nurga alt.”
