Võrreldes teiste loetud asjadega (ka selline komme on mul – teos = asi) oli Kasaku keel väga paindlik, võimaldades väljendada väga laia tundediapasooni, alates võllahuumorist ning lõpetades subliimsete looduskirjeldustega. Loe, lause: “Valu kadus, ei, see siiski ei olnud kadunud, lihtsalt taipamine oli tulnud, et valu on õis ja tasakaal, sama mis armastus, mis hoiab ja kaitseb inimest tõelise kannatuse eest, mis jagab lootust, petlikku ja tõelist.” Nii ju ongi, kas pole?

Kui ma Kasakut analüüsiks, siis üritaks ma mõõta valguse ja pimeduse vaheldumist Kasakul ja Kasakus. Ma üritaks teha seda nii päriselt, seega looduses, kui ka n-ö kardina ja kulisside taga ehk varjatud sõnalistes ekvivalentides ning ma jõuaks kindlasti (ma ju tean, mida teen) välja siiasamasse, samale (lk 139) ja järgmisele (lk 140) leheküljele: “Tunnel ei olnud enam valge, seda polnud vajagi, ta (Elen – T. R.) oli ise valgus ja tema teel seisis pimedus.” Küsimusele, kas saab selliseid asju – raamatuid, tundeid – üldse mõõta, peab vastama jaatavalt ning kasutama selleks samu masinaid, mida raamatu Juku/Juhan. Ameeriklased näiteks on edukalt mõõtnud naiste rinnanibusid – mul on see artikkel kuskil alles – kahjuks ei mäleta, kuidas see mõõtmine Ameerika kodanikele kasulik oli. Aga oli ja selline teadmine kuluks marjaks ära ka Maarjamaal.

“Mitte hea ja kuri pole tähtsad, tähtis on nende tekkekoht – alatine algus ja lõplik lõpp ise-inimeses endas.”

Sellele järeldusele jõudsin ma raamatut käest visates.