Kirjanik loeb: Milvi Martina Piir “Liblikad janus”
Minu meelest on romaanivõistluse eesmärk uute annete avastamine, kuigi samal ajal avab võistlus andeka autori jaoks ka kirjandusmaailma ukse. Kui meenutada viimaste võistluste tähelepanuväärivaid andeid, siis tuleks nimetada eelkõige Olle Lauli ja Peeter Helmet ning loomulikult ka Milvi Martina Piiri. Kui Olli Lauli juures on väljapaistev tema anne ja oskus teksti sõna otseses mõttes nähtavaks muuta, siis Milvi Martina Piir suudab oma raamatus eriti kaunist, lausa prerafaeliitliku teksti luua.
Kui hakkasin “Liblikaid janus” lugema, siis heiastus eelkõige Nikolai Baturin ja siis veidi häirivalt Rein Raua “Vend”. Märksa hiljem näis, et Piir miskipärast matkib või isegi parodeerib mõlema autori puudusi. Kuid sellele vaatamata kutsus romaan minus alatasa esile siirast vaimustust. Noore kirjaniku lause mõjus sisukalt, täpselt ja kujundlikult. Kui rääkida ilukirjandusest, siis “Liblikad janus” on väga võimsa ande ilmutuslikult kaunis raamat, kuigi kahjuks samal ajal see ei ole hea või terviklik kirjandusteos. Eri lugude romaanilikku sünergiat ei tekkinud. Tegevusliinide ilma pausita üksteise otsa lükkimine kaotas eesmärgiks olnud katkestuse jõu ja mõju, ning tekis rumal mulje, et autor segab ilma nähtava põhjuseta vett.
Raamatu läbi lugenud, ei saanud ma lahti heitlikust kujutlusest, et Milvi Martina Piir oli romaani teksti pikka aega vabadel õhtutundidel heegeldanud, andmata lõpuks endale aru, miks see töö üleüldse oli kord ette võetud. Oma intervjuus Eesti Päevalehele räägib ta, et lugeja on defitsiitne kaup, kellest ei hoolita. Ma arvan, et kui romaani “Liblikad janus” oleks toimetanud kirjandust hästi tundev ja kõvakäeline toimetaja, siis oleks tulemus olnud palju lugejasõbralikum ja täiuslikum.
Ma usun, et Milvi Martina Piir on alles lihvimata vääriskivi, ja loodan kõigest hingest, et ta ei heitu romaani jahedavõitu vastuvõtust ning jätkab astumist eesti proosakirjaniku raskel ja tänamatul teel.
