Kirjutamist proovisin ma viimasena
Möödunud aastal võitis tähtsa Man Booker Prize’i kirjanduses just debüteerinud DBC Pierre. Tema võidukas teos “Väike jumal Texasest” ilmus novembris eesti keeles. Sel puhul soostus autor Ekspressile intervjuud andma. Kuna see on tehtud meili teel, puuduvad siin tüüpilised märkused: niheleb toolil, hääl murdub, pikem paus, vms. Küll aga võin ma öelda, et Pierre ei jätnud vastamata ühelegi küsimusele ja temaga suheldes ei tekkinud mingeid probleeme – ei mingeid vahendavaid agente, ei mingit nädalatepikkust vastuste ootamist. Pärast seda, kui olin vastused kätte saanud, vahetasime veel paar kiiret täpsustust, ilma liigse tseremoonitsemiseta.
Ma usun, et praeguseks oled sa juba harjunud intervjuusid andma. Kas on ette tulnud ka ebameeldivaid kogemusi? Kui nii, siis milliseid?
Minu kogemused on siiamaani olnud head. Siiski oli mul üks stalker, nagu Lally mu romaanis, ta on ähvardanud, et näitab mu pangakonto väljavõtteid ja avaldab laenude summad ja võlausaldajate nimed, justkui ma oleks mõni poliitik. Kui ma keeldusin temaga rääkimast, helistas ta mu kirjastajatele, siis helistas selle väikese küla, kus ma elan, preestrile ja nüüd tundub, et ta tuleb mind mu koju otsima. See on väga koomiline. Ja ta isegi ei ole päris ajakirjanik, vaid proovib teha kaastööd kuskile.
Kas sa ei tunne, et Bookeri preemia debüütromaani eest oli korraga liiga palju, latt on nüüd liiga kõrgele tõstetud ja ootused sinu suhtes suured?
Ma olen alati tahtnud paremaks saada ja areneda nii palju kui võimalik. Auhind on minu jaoks nagu loteriivõit, sul on vaja õnne, et seda saada ja kui see sulle sülle kukub, siis tuleb see vastu võtta. Ma ei tee välja ootustest, et ma nüüd midagi suuremat teen, ma lihtsalt jätkan seda rida, et annan oma parima.
Sa oled öelnud, et sul ei olnud iialgi plaani hakata kirjanikuks. Kas sa praegu pead ennast kirjanikuks?
Jah. Mitte sellepärast, et mind on avaldatud, vaid sellepärast, et ma nüüd kirjutan iga päev.
Palun kirjelda oma tööprotsessi.
Esimese kondikava kirjutan ma valmis väga kiiresti, selles skeletis on kogu kunst, kogu töö hing. Seejärel veedan pikki kuid struktuuri ülesehitamisega, pinge lisamisega ja viimaks lihvin puhtaks.
Kui kaua sa seda raamatut kirjutasid?
18 kuud. Viis nädalat kulus esimesele skeletile, ülejäänud aja vältel püüdsin asju õigetesse kohtadesse paigutada.
Kuidas sa kirjastaja leidsid? Nagu ma aru saan, olid sa raamatu kirjutamise ajal töötu endine kunstnik ja lisaks olid sa ju debütandi kohta küllalt vana?
Ma leidsin agentide aadressid ühest raamatust, kus need kõik koos olid ja lihtsalt panin käsikirjad suvaliselt posti. Ma ei tundnud kedagi ja ma polnud mitte kunagi kohtunud ka mitte ühegi kirjanikuga. Mul lihtsalt sitaks vedas, sest mulle on nüüd öeldud, et vaid umbes 1 4000 seast valitakse nii posti teel saadetu hulgast välja.
Kas sa olid valmis selleks, et “Väike jumal Texases” läbi kukub? Ma tean, et sa ei olnud valmis nii suureks tunnustuseks, aga kas sa mõtlesid läbikukkumisele?
Absoluutselt! Ja ma ei suutnud välja mõelda ühtegi sõpra, kellele mu raamat oleks võinud meeldida. See meeldis ainult mulle. Ma saatsin selle agentidele 2001. aastal ja ei saanud mingeid häid uudiseid viis kuud. See lükati vähemalt kümnest kohast tagasi. Ma olin juba alla andnud ja valmis vastu võtma töö Saudi-Araabias kui helistas agent Clare Conville.
Mida sinu jaoks üldse tähendaks läbikukkumine?
Ausaltöeldes oleks läbikukkumine minu jaoks olnud see, kui ma oleksin kirjutanud raamatu lootuses, et see kellelegi teisele meeldib. Ma tunnen, et asi on korda läinud, sest ma kirjutasin midagi, mis meeldis ainult mulle ja kui see poleks kellelegi teisele meeldinud, siis ma oleksin ikkagi saanud öelda, et mina olen sellega rahul, sest see peegeldab mu hinge tõeliselt.
Sa oled öelnud, et sul ei olnud mingit ettekujutuist sellest, kelleks sa ameti poolest võiksid saada – miks nii? Mingit tulevikunägemust ei olnud siis või?
Ma tahtsin saada heaks kunstnikuks, aga mul polnud õrna aimugi, mis see kunst olla võiks. Kirjutamist proovisin ma viimasena.
Mis töid sa teinud oled?
Ma olen kogu elu olnud vabakutseline kunstnik – mulle oli sündides kaasa antud anne joonistada ja see oli ainuke asi, mida ma teha oskasin. Ma reisisin liiga palju selleks, et kuskile pikemalt pidama jääda, karjääri teha või püsida pikemalt ühel tööpostil. Minu ainus täistöökoht oli väikeses reklaamibüroos Kariibi saartel. Väga lahe!
Räägi, mida sa reklaamist arvad?
Reklaamindus ajab mind tegelikult marru, mitte ainult sellepärast, et see on ebaaus ja manipuleeriv, aga reklaamiinimesed kujutavad kõik endale ette, et nad on jube targad. Lõpuks on asi aga siiski nii, et kui sa oled kunstnik ja ei taha olla nälgiv kunstnik, siis töö reklaamibüroos on parim variant.
Sa oled öelnud, et oled huvitatud fotograafiast ja filmikunstist. Täpsusta palun, mis sulle nimelt meeldib?
Nii nagu ka mu muusikamaitsega – ma armastan mida iganes, mida pakub Idaeuroopa ja Venemaa – tumedad, tähendusrikkad tööd, mida toidavad hämmeldus ja kannatused, kuid mis kannavad endas tohutut jõudu. Romaan, mille kallal ma praegu töötan, kannab tegelikult pealkirja “Ljudmilla lonkav inglise keel” (Ludmila’s Broken English) ja selles ma võrdlen tugevaid idaeuroopa kultuure paksu laisa Läänega.
Kas sa kujutaksid ette oma auhinnatud romaani kinolinal? Tehakse see filmiks? Mida sa arvad, mis inimesi rohkem mõjutab, kas raamat või film?
Vernonit adapteeritakse praegu stsenaariumiks, seda teevad režissöör Pawel Pawlikowski, ja üks Ameerika-Prantsuse produtsent. Nad kavatsevad teha meeldiva indie-filmi sellest raamatust, võibolla järgmisel aastal. Teise osa juurde tulles – Ma arvan, et üldiselt on raamatutel suurem mõju, ja seda lihtsalt seepärast, et nii vähe tõeliselt häid filme on liikvel – turul domineerib Hollywoodi rahamasin.
Kas sa tead/arvad, et noored inimesed loevad su raamatut?
Ma loodan, et loevad (muidugi alles siis, kui nad on piisavalt vanad, et kõiki neid roppusi lugeda!) Kui ma seda kirjutasin, siis ma arvasin, et AINULT tiinekad seda raamatut loevadki – ma olen hämmastunud sellest laiast vanusegaleriist, kellele kõigile see raamat on meeldinud.
Sa oled varasemates intervjuudes kirjeldanud küllalt karmi lapsepõlve – koolis olid paks nõme peerukott, laps, kellel puudus kodumaa, hiljem narkomaan, kes proovis pea kõike. Siiski olen ma lugenud vaid kokaiinisõltuvusest. Aga mis see kõik on?
Marihuaana, peyote, meskaliin, LSD, psühhedeelsed seened, heroiin, crack, metamfetamiinid, poppers… Kõlab kui hea algus reedesele päevale, mis? (Muidugi mõnusa vodkaga segi!)
Palun kirjelda üht oma halba trippi. Kui palju sõpru sa narkootikumidele kaotanud oled?
Ükskord kihutasin ma väga kiire autoga läbi Mexico City, olles samal ajal LSD-tripi laineharjal. Politseiautod jälitasid mind ja oma ettekujutluses nägin ma, et neid oli sadu. Ma ei tea siiani, kuidas mul õnnestus nende eest pääseda, sest minu silme ees oli maantee nagu koomiks, mul puudus reaalsusega igasugune side. Aga ma jõudsin koju ja varjasin end kaks päeva, kogu aeg paanikas olles. Pärast seda olid mul kaks aastat flashbackid… Küsimuse teisele poolele vastates – ma kaotasin viis sõpra, kes surid liiga kiiresti, enne 24. eluaastat. Meid oli alguses seitse, praegu on meie pundist kaks veel elus.
Sa oled öelnud, et nooruses elasite Mehhikos küllalt rikkalt ja pärast su isa õnnetut surma ning pankade natsionaliseerimist te kaotasite põhimõtteliselt kõik. Kui palju on kõik?
See oli miljoni-dollari-elustiil. Viis maja üle maailma, lisaks nähtavasti miljon sularahas. Ma ei taha sellele mõeldagi, mis kõik täpselt.
Kas sa oled oma lapsepõlves ise vägivallaga kokku puutunud?
Kui ma laps olin, siis naaber ükskord tulistas mind. Meil oli sõnelus ja ta võttis mind ja mu sõbra sihikule samal ajal kui me jalutasime minu maja eest mööda. Tal oli kõva kaheraudne, aga ta lasi mööda. Me saimeomal nahal tunda, mida tähendab õhus joosta! Nädal hiljem olin ma selle püssimehega jälle sõber. See ei olnud Mehhikos midagi erilist. Ühel teisel poisil koolis lasti silm peast välja, see oli halb. Ta lihtsalt mängis koos sõpradega püssiga.
Kas sa pead ennast praegu täiskasvanuks? Oled sa “suureks kasvanud”?
Sa teed nalja. Vananemine on paratamatu, kuid täiskasvamine vabatahtlik. Ja minul on vaja lollust ja noorust selleks, et teha oma tööd (vähemalt on selline mu vabandus!)
Eestis öeldakse, et kunstnik peab olema väheke kiiksuga, katus peab sõitma, ta peab olema joomar või raske lapsepõlvega või läbi teinud mingi tragöödia, et saavutada “tõelise” kunstniku mõõtu. Oled sa selle väitega nõus või mitte?
Nõus. Sest konflikt toob esile inimese emotsionaalsed värvid ja kogu kunst seisnebki ju selles, et neid värve edasi anda, neid väljendada. Teised inimesed vaid peegeldavad neid väljendusi kohtadest, kuhu nad ise sattuda ei tahaks.
Mida sa mõtled suitsiidist? Kas see on üle romantiseeritud? On see lahendus? On see valutu, nagu ütleb vana irooniline laulusalm? Toob see kellelegi leevendust?
Konksuga küsimus. Nähtavasti, loo lõpetuseks (päeva lõpuks), on see üsna egoistlik ja ei arvesta nendega, kes maha jäävad. Ma usun, et aeglane enesehävitamine kannab sama impulssi ja on palju lahedam investeering.
Oled sa usklik?
Mitte traditsiooniliselt, aga ma usun kindlasti, et kusagil teispoolsuses on olemas positiivsed ja negatiivsed energiad, kutsuge seda siis Jumalaks või mitte. Ma püüan ennast balansis hoida ja oma mõtted heale energiale suunata. Nähtavasti, kui ma peaksin mingi religiooni valima ja seda järgima, oleks selleks budism.
Kas sa suudad oma elu tavalisena ette kujutada või sa arvad, et su elu ongi tavaline? Mis on need asjad, mis elu tavaliseks muudavad?
Muidugi ma ei arva, et mul oleks tavaline elu, sest ma olen olnud nagu purjus ahv, siin, seal ja igal pool. Mõnel päeval on see tavaline, ma oletan. Ma olen alati pidanud tavaliseks eluks niisugust elu, mis on stabiilne ja elatud ühes kohas. Ma armastan ja imetlen neid inimesi, kes seda saavutada oskavad.
Kui tähtsad on sinu jaoks sõbrad?
Kõige tähtsam on see, et sõbrad, see on perekond, kelle sa saad endale ise valida. Minu ainus ellujäänud sõber Mexico Cityst on endiselt mu parim sõber, koos minu kõige vanema sõbraga Austraaliast. Sõprus on elus tähtis tugi ja sõber on see, kes kindlasti ütleb sulle, et sa oled persevest kui sa seda parasjagu oled.
Kas sa unistad sellest, et saaksid maailma paremaks muuta?
Noh, ma loodan, et ma maailma halvemaks ei muuda. Kui aus olla siis pooled maailma jamad algatatakse egiidi all, et teeme maailma paremaks. Ainus viis, kuidas ma midagi paremaks saan(kui kirjutamine välja jätta), on minu arvates see, kui ma ei hakka endast arvama, et ma olen parem kui inimene minu kõrval. Ja ei tohi pimesi teiste arvamusi uskuma jääda. Kultuur promob praegu võõraste arvamuste adaptsioone ja surub peale mingeid kasulikke mõtteid, mida on kasulikud vaadatuna poliitikute või ärimeeste mätta otsast. Lihtsad inimesed otsustavad, kellel on õigus ja kellel mitte,lugedes vaid paarsada sõna pressis või nähes 30-sekundililst teleklippi. See on väga ohtlik ja viib selliste halbusteni, mida me võime praegu näha näiteks Ameerika välispoliitikas.
Oled sa tõsine või pigem rõõmsameelne inimene?
Väga easy-going! Ma näen elu nagu irooniilst komöödiat. Minu seisukoht on, et elu on oma olemuselt raske, segadusseajav ja traagiline. Ma kuulan seda silmas pidades palju vene romantilisi sümfooniaid ja mulle väga meeldib eesti Arvo Pärt. Kui selline seisukoht omaks võtta, siis nähtavasti ootab sind ees palju vähem pettumusi ja sa oled elumuredest üle. Inimesed on ju jube innukad unistajad – meie viga on see, et me võtame ennast liiga tõsiselt.
Sa oled öelnud, et mõtled sõnu välja, lihtsalt nende kõla pärast. Too mõni näide?
Näiteks: diller-wippy – see on ühe Vernoni (peategelane romaanis) klassikaaslase solvang. Ma mõtlesin, et sellel on lahe kõla ja andsin talle tähenduseks sisalikupeenis. Aga ka ‘shill my wincer’, ‘hell to berries’ ja mõned muud väljendid, mille ma panin vanade texaslaste suhu. Keeleliselt on see kant väga rikas, niiet sellist asja saab julgelt kasutada. Aga jah, nendel juhtudel on kõla palju olulisem kui tähendus.
Mis on sul elu kõige tähtsam õppetund, mida sa seni oled selgeks saanud?
Et täiskasvanuks olemine tähendab peamiselt seda, et sa tead, millal vait jääda. Ja et sa kahetsed alati rohkem neid asju, mida sa oled tegemata jätnud, mitte neid, mida sa oled teinud.
Sa oled öelnud, et inimesed tõmbavad endale ligi sellise elu, mida nad endale ette kujutavad. Mis sind nii arvama paneb? On sul vastavaid kogemusi?
Jah, mul on palju vastavaid kogemusi. Kahjuks ei ole meil nii palju ruumi, et kõiki mu teooriaid ja tähelepanekuid kirja panna, aga ma ütlen, et sinu mõistus ja hing on palju tugevama väega, kui sa arvad. Ma usun, ja mul on häid tõendeid selle kohta, et inimesed võivad endale külge mõelda haigused ja nad võivad ennast mõttega tervendada, mõttega võib esile kutsuda kas need asjad, mille ees me tunneme kõige suuremat hirmu või need asjad, mida me kõige rohkem ihaldame. Kui sa paned pea õhtul padjale enne kui sa magama lähed, siis võta hetk aega, et mõelda sellele, mida sul järgmisel päeval kõige rohkem vaja läheb ja mõtle sellele, mis oleks need faktorid, mis selle saavutamisel kasuks tuleksid. Küsi endale vastuseid ja väga sageli on need sul ärgates käes. Visualiseeri asju positiivselt – see on üllatavalt efektiivne.
Kui meil aga on veel ruumi, siis ma räägin sulle müstilise anekdoodi negatiivsest energiast. See juhtus mu nooruses. Mul oli sõber Mexico Citys, mis oli tollel ajal maailma kõige suurem linn, kellel oli see taktika, et ta mitte iialgi ei peatunud valgusfoori ees ja gaas oli tal alati põhjas. Ta uskus oma võimu. Ja kummalisel kombel see töötas, tal ei olnud kunagi tõsisemaid avariisid.Ühel päeval tuli ta koos oma sõbraga mind peale võtma ja nad olid mõlemad tugevate rahustite mõju all, mis ei olnud tavaline. Sõber sõitis ühe daami autosse kogemata sisse, kuid peatumise asemel andis gaasi ja põgenes. Ta kihutas ühesuunalisel tänaval,kuid vastassuunas ja tänav oli nii kitsas, et ruumi oli vaid ühele autole. Tänava teisest otsast hakkas sõitma Volkswagen, sõber andis gaasi juurde ja rebis Volkswagenil küllje maha, nagu ka neljal tänava äärde pargitud autol. Nüüd oli tal TÕESTI vaja põgeneda. Nii me kimasime maksimumkiirusel linna kõige tumedamasse südamesse, läbi iga väikese tänava, kohtadesse, kus ma mitte kunagi käinud ei olnud. Lõpuks jõudsime me tundmatu linnaosa umbtänavale ja mu sõber peatas auto. Me tulime välja et suitsu tõmmata ja veidi oodata. Kümne minuti pärast olime me täiesti šokis, kui nägime, et katkine Volkswagen sõitis meie poole. Ei olnud mitte mingil juhul võimalik, et ta oli suutnud meid jälitada. Volkswagenist astus välja noor mees ja palus et me oleksime ikka ausad, et tema on vaid süütu autojuht ja tal ei ole raha, et selle mõlkimise silumist kinni maksta. Ja mu sõber ütles: “Okei, jumal sellega, aga kuidas põrgu päralt sa meid üles leidsid?” Volkswageni mees näitas majale, mille kõrvale me olime parkinud ja ütles: “Ma elan siin.”
Räägi üks Briti nali.
Hetkel on siin kuum selline džõuk: Mees sureb ja satub taevasse, kus ta küsib Peetruselt, kas oleks võimalik Jumalaga kohtuda. Peetrus viib ta Jumala juurde, kuid vastsurnud mees avastab, et laua taga istub Tony Blair. Ta räägib oma jutud küllaltki kahtlevalt ära ja kui ta hiljem tagasi Peetruse juurde jõuab, ütleb: “Vabanda, aga see jumal, kelle juurde sa mind viisid, nägi küll kahtlaselt Tony Blairi moodi välja!” Peetrus vastu: “Ei-ei, see siiski on Jumal mis Jumal, ta ainult ARVAB, et ta on Tony Blair!”
DBC Pierre “Väike jumal Texasest” (Vernon God Little)
Tõlkinud Silver Sära, kaanekujundus Martin Hanson. Pegasus. Tallinn 2004. 291 lk.
DBC Pierre raputas selle teosega möödunud aastal kirjandusmaailma, kuna esmakordselt Bookeri preemiate jagamise ajaloos langes auväärt priis tema kirjutatud roppusi täis iroonilisele tiinekaraamatule.
Lisaks sellele on autor endine narkomaan, endine miljonärivõsu, kõrvuni võlgades keskealine härra. Teose ilmumise ajal oli ta 42-aastane ja tegemist oli kirjandusliku debüüdiga. Autor on iseõppinud mees, kes hädapärast vaid keskkooli läbi käis, mitte üheski ülikoolis ta õppinud ei ole. Ta on iseõppija, teisisõnu diletant, kuid viimast kasutatakse tihti sõimusõnana.
Nüüd siis sai diletandist debütant kõrge tunnustuse osaliseks ja inglise keelse maailma kirjatsurad ei olnud just selle otsusega liiga rahul, minnes koguni nii kaugele, et teatasid, et see mees ei ole mingi inglise keelne kirjanik. Mees sündis Austraalias, veetis lapsepõlve ja nooruse Texases ja Mehhikos, nüüd elab Iirimaal. Niiet fakk ta ei ole inglise keelne kirjanik, tõepoolest. Haha, nagu öeldakse. Kui kasutada meeskolleegi väljendit selle raamatu iseloomustamisel, siis peab ütlema, et see rokib.
Tegu ei ole autobiograafilise romaaniga, loo peategelane on puberteedist noormees Vernon, kelle parim sõber Jesus ühel päeval koolis kogu klassi maha laseb, ja viimasena iseenda. Vernon jääb ainsana ellu ja teda hakatakse veresaunas süüdistama. Stoori esitatakse poisi vaatevinklist. Asi rokib seda enam, et tegemist on universaalse tööga, peaks sobima nii raamatuvihkajast pubekale kui tema vanematele, ma ei liigitaks seda noorteromaaniks vaid sellepärast, et peategelane on nagu ta on. Ja ta on elav, mahlane, terav, ebakindel, poolküps, vinniliste unistustega mehine sell. Just selline nagu üks normaalne nooruk olema peabki.
Tõlge on hea, sündmused hoiavad sind lõksus lõpulehekülgedeni ja nähtavasti on see midagi niisugust, mida sa vast varem lugenud ei ole. Suurilma kriitikud võrdlesid romaani multifilmiga “South Park,” nii et siit võid teha omad järeldused.
