Mis täna telekast tuleb? Teadagi, midagi toimub, millestki räägitakse… Pole tähtis, millest. Ja pole ka tähtis, kes parasjagu räägib – mõni poliitik, mõni miss, mõni räppar või keegi sarjast "Baar". Tähtis on mikro-celebrity’te kasvav hulk meie elus iseenesest ja kutsuda võiks seda "mina-kultuuriks". Pole tähtiski, mida too "mina", noh, nagu teinud on või nii. "Mina" on muhe ja mõnus ja lahutab meelt. "Mina" meeldib inimestele. Ja "mina" on peaaegu nagu staar.

Kuidas see Kismabandega (Aivar Tõnso, Priit Pääsuke, Tanel Paliale ja Taavi Laatsit) seotud on? On – omal vastassuunalisel moel. Kismabande nimelt salgab oma muusikas mis tahes "mina", peidab oma ego, lahustab selle kaugele sinnapoole meie kujutluste piire. Teistmoodi sõnastades – nende muusikal pole esiplaani, ent seda enam on seal sügavusmõõdet.

Ma imetlen seda metoodilisust ja umbusaldan ka. Nende tühjus tollel avaral esiplaanil on enamasti liiga kaunilt kujundatud. Liiga palju toda sügavusmõõdet sünnib ei millestki enamast kui voogavast, pisut kosmilisest ambient-loputusest, mis muusikast justkui teravusi välja peseb. Ma klammerdun siinsete äkilisemate hetkede külge, leian paigalpöörlemise transi ("vabatõus"), närvilisuse ja kärsituse ("ere lights"), sisemistest pidurdustest räsitud tantsuliigutusi ("ula välk"). Aga miski pole sellest kõigest päriselt ekspressiivne. Miski ei suundu otsesihis minu poole, vaid imbub taustale nagu parfüüm. Ikka on siinsete helide taga veel midagi, veel mingid teised, avaramad helid, fragmendid ja peiduspooled. Kõik kasvab sissepoole ja siis veel sügavamale sissepoole. Meie asi kuulajatena on kaasa minna nii kaua kui võimalik ja kui tajude suutlikkus üles ütleb, siis ometi usaldada, et seal kusagil on siiski veel midagi.

Kismabande kuulamise kogemus ise on nagu eksperimenteerida ihuüksi tühjas laboratooriumis. See muusika on nii mittemateriaalne ja ebareaalne, et näib, nagu oleksid sa ta ise oma illusioonide riismetest kokku leiutanud. Nagu istuksid käsipõsakil ja kuulaksid süvenenult vaikust. See võiks olla ilus kujund, võib-olla omamoodi täisusliku muusikaelamuse võrdkuju. Ehk ei saagi muusika vaikusest kui absoluutsest mõõdupuust kaugemale minna või kõrgemale tõusta. Kuid midagi kõledat on selles ilus ka. 6