Oma teise albumi Matadori plaadifir­male avab Steve Gunn tähelepanu nõud­va ja vaikselt kasvava „New Mooniga“, mis oma kulgemiselt võiks olla võrreldav Gunni senise karjääriga. Oma nelja sooloalbumiga on ta tõus üheks hinnatuimaks Ameerika kitarristiks ja rokk­artistiks olnud järkjärguline ja iga album nõuab süvenemist tervikuna.

Pärit Philadelphiast, oli küllap vältimatu, et tema teed ristusid teise unistava alternatiivrokkari Kurt Vile’iga – Gunn mängis Kurti taustabändis The Violators. Pärast bändist lahkumist oli 2016. aasta „Eyes On The Lines“ juba vägagi küps album, millele järgnes personaalne tragöödia – Gunn kaotas isa. Ehk tulenevalt sellest ongi „The Unseen In Betweenil“ tuntav emotsionaalsem ja täiskasvanulikum sõna- ja helipilt. Lisaks on produktsioon viidud eelmiste albumitega võrreldes järgmisele tasemele, hulgaliselt keel- ja puhkpille ning klahvpillid teevad ühe paksu, kergelt psühhedeelse vine üle Gunni folk-bluusi, meenutades hõngult Rain Parade’i ja Dream Syndiacte’i saundi ja aeglasematel hetkedel, nagu „Luciano“ ja avalugu, Becki „Morning Phase’i“ hommiku-udust ilu.

Gunni loomingus on alati olnud ilmselged Bert Janschi ja Dylani mõjutused, aga nüüd liigub ta aina enam brittide Richard Thompsoni ja Sandy Denny hingestatuma ja keerukama folgi poole. Tõestuseks loosse „Vagabond“ põimitud akustiliste käikude ja kajadesse kastetud kantri slide-kitarri kohtumine. Gunni aina areneva ja sügavama muusika puhul võib vokaalmeloodia ka tagaistmele jääda ja meeli võib lasta juhtida paitavatel kitarriharmooniatel. Kuula vaid „Chance’i“ ja „Lightning Fieldi“ juhtkäike, mis peaks iga kitarrimuusika austaja tähelepanu võitma. Gunn laseb valla ka elektrikitarri soolosid, aga need on alati tagaplaanil, vaid üks osa mitmest kihist, mis loob ühe avara terviku.

End kitarrivirtuoosina juba tõestanud Steve Gunn on uue albumiga „The Unseen In Between“ oma visiooni laiendanud ja täiustanud, kaevudes müstilisema americana sügavustesse briti folgi mõjutuste kaudu. See on kitarrivirtuoos, keda me tegelikult vajame.