Kitarrivirtuoos, keda me tegelikult vajame
Steve Gunn „The Unseen In Between“
9/10
Oma teise albumi Matadori plaadifirmale avab Steve Gunn tähelepanu nõudva ja vaikselt kasvava „New Mooniga“, mis oma kulgemiselt võiks olla võrreldav Gunni senise karjääriga. Oma nelja sooloalbumiga on ta tõus üheks hinnatuimaks Ameerika kitarristiks ja rokkartistiks olnud järkjärguline ja iga album nõuab süvenemist tervikuna.
Gunni loomingus on alati olnud ilmselged Bert Janschi ja Dylani mõjutused, aga nüüd liigub ta aina enam brittide Richard Thompsoni ja Sandy Denny hingestatuma ja keerukama folgi poole. Tõestuseks loosse „Vagabond“ põimitud akustiliste käikude ja kajadesse kastetud kantri slide-kitarri kohtumine. Gunni aina areneva ja sügavama muusika puhul võib vokaalmeloodia ka tagaistmele jääda ja meeli võib lasta juhtida paitavatel kitarriharmooniatel. Kuula vaid „Chance’i“ ja „Lightning Fieldi“ juhtkäike, mis peaks iga kitarrimuusika austaja tähelepanu võitma. Gunn laseb valla ka elektrikitarri soolosid, aga need on alati tagaplaanil, vaid üks osa mitmest kihist, mis loob ühe avara terviku.
End kitarrivirtuoosina juba tõestanud Steve Gunn on uue albumiga „The Unseen In Between“ oma visiooni laiendanud ja täiustanud, kaevudes müstilisema americana sügavustesse briti folgi mõjutuste kaudu. See on kitarrivirtuoos, keda me tegelikult vajame.