Lisaks ajaloole on Tuljaku eeliseks mõistagi asukoht, arhitektuur ja vaade üle Pirita tee merele – kõik kolm on pealinna jaoks unikaalsed. Valve Pormeistri 1960ndatel kavandatud hoone mõjub just tänu oma ümbrusele ja taastatud retrohõngulisele hiilgusele nii suurejooneliselt. Kuid Tuljak pole nostalgiamuuseum, pigem moodne ja isikupärane paik. Ruumi on siin palju – siseruumidesse ja väliterrassidele mahub kokku väidetavalt 300 külastaja ringis.

Minu senine kogemus Tuljakuga koosneb kahest üsna erinevast külastusest. Värske maikuine terrassimulje seguneb mälus novembrikuise õhtueinega siseruumides, kuhu ilma reserveeringuta polnuks küll mingit lootust pääseda. Tollane mulje oli lummav.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,59 € Osta artikkel