Klassika propaganda teenistuses
Ajalugu on üks poliitiline värk. Kord on
aktsepteeritud ühed, kord teised seisukohad ja tõlgendused. Kui
parasjagu on kombeks näha kelleski kangelast, on vale temast
rääkida kui sulist ja petisest. Hooti puhkevad ajaloolaste vahel
sõnasõjad sel teemal, kuidas ühest või teisest
sündmusest või dokumendist aru saama peab. Mis ei tähenda, et
olukordade muutudes veel mõni sootuks eelmistest erinev vaatenurk
vajalik või lausa soovitav-kohustuslik poleks.
Kuid mitte
üksi ajalugu vaid ka kultuur on alati rohkem või vähem
mõjutatud poliitikast. Näiteid ei ole ilmselt vaja kaugelt otsida.
Piisab sellest, kui võrrelda meie endi lähiminevikku praeguse
kultuuripildiga. Vaadakem vaid üht näidet sellest, kuidas klassika on
pandud vedama seesugust vankrit, millega tal iseenesest mingit pistmist
pole.
Viimase aja nõukogude perioodi uurimise käigus on
küllalt palju tähelepanu pööratud toonasele kultuuri- ja
hariduselule, käsitletud on nii toimunud repressioone kui üldisemaid
arengutendentse ja muudatusi. Ja küllap on ikka veel tõsi see, et
just perioodi algupool on enim tähelepanu ja huvi äratanud. Eesti
keeles öeldakse, et uus luud pühib ikka hästi. Ja nii torkavad
ka kõik uuendused ja muudatused just alguses teravalt silma. Hiljem
vormid mahenevad, väga harali hoidvad oksad kuluvad maha ja kojamees ning
luud õpivad koos töötama. Nii saab ka hariduse puhul
rääkida teatavast ilmekusest arengutes just nõukogude perioodi
algupoolel.
Nõukogude võimu saabumise järel sai
hariduse uueks eesmärgiks nõukogude inimese kasvatamine. Selline
inimene pidi kõigis uue laia kodumaa nurkades olema üsna
ühetaoline ning seetõttu ka õppima samade õpikute
järgi. Esile kerkisid uued õpikute autorid, kellest tänaseks
enam midagi teada ega kuulda pole. Nende eeliseks oli, et nad oskasid materjali
esitada uutele nõuetele vastavalt: polnud karta, et nende kirjutatut
oleks saanud süüdistada lääne ees lömitamises.
Muutunud oludes oli kirjandusõpikutes väga palju ruumi
reserveeritud Vene ja Nõukogude ning sõbralike vennasrahvaste
kirjandusele. Hoopis vähem tähtsaks muutus kahtlase välismaa
kraam. Lisaks õigete autorite valikule tuli valida ka tsitaate
õigetelt autoriteetidelt ja kriitikutelt, marksismi-leninismi
klassikutelt. Kõige olulisem oli materjali kasvatuslik tähtsus, ehk
kuidas ta võis kaasa aidata nõukogude inimese kujundamisele.
Mida rohkem oli autori loomingus elemente, mida sai tõlgendada
ühiskondliku ja klassivõitlusena, mida rohkem ta uute
tõlgenduste järgi paljastas oma ajastu probleeme ja kitsaskohti
– ühiskondliku elu iganenud vorme – seda parem.
Võitlusvaim ja revolutsiooniline ideelisus pidid olema nähtavad ja
tuvastatavad.
Kasulike ja tähtsate, seega sobivate autorite
loendisse jäi Nõukogude perioodil alles ka William Shakespeare. Ta
pärines ju Marxi ja Engelsi poolt kõrgelt hinnatud Inglismaalt
(Marxi sõnul ‘esialgse akumulatsiooni klassikaliselt maalt’)
ja renessansiperioodist. Seda viimast lugesid teadusliku kommunismi rajajad aga
vastuolusid paljastavaks, progressiivseks, täis verist võitlust ja
humanismi. Niisugusele taustale sobitati Shakespeare, kellest pidi saama
rahvuslik dramaturg. N-ö ebasobivad komponendid tema elus, nagu maade ja
majade kokku ostmine, kohtuskäigud naabritega võlgade pärast
või perekonnale vapi soetamine sellesse pilti ei sobinud. Kuidas saanuks
ta muidu paljastada mammona destruktiivsust!
Nõukogude
Shakespeare&
amp;
rsquo;i tee pidi olema raske, ilma rikkuse ning kõrgemate seisuste
poolehoiuta. Ta pidi olema võitleja, humanist ja realist. Piinlikest ja
ebasoovitavatest momentidest aitas mööda pääseda ka
elulooliste faktide vähesusele viitamine, mis siiski vastab tõele
vaid osaliselt, sest maha vaikiti ka teadaolevaid detaile.
Just
nagu vastuolus eelnevaga oli aga Shakespeare’i autorsuse teema au sees ja
nüüd teadsid kõik õpikute autorid igasuguse kahtluseta,
et eksivad need reaktsiooniliste ja mandunud vaadetega teadlased, kes arvavad,
et Shakespeare’i teosed võis luua keegi kõrgemast seisusest
isik. Siinkohal ei viidata enam teadaolevate faktide vähesusele, vaid
usutakse kindlalt, et ülikoolihariduseta ja madala päritoluga inimene
võib kasvada suurepäraste teoste loojaks.
Nii saigi
loodud kuvand lihtsast ja geniaalsest rahvakirjanikust, ühiskondlike
ebakõlade paljastajast ning oma ajaloolise perioodi kriitikust,
eesrindlike ideede pooldajast ja suurest realistist.
Eeskujulikult,
peaaegu et nõukogudelikult autorilt pärinevad mõistagi
eeskuju andvad teosed.
Ka näidendite puhul saavad tähelepanu
ennekõike need, millel võib olla kasvatuslik tähtsus. Ja kes
muu kui Hamlet esindaks paremini võitlejat, oma ideede nimel hukuks
valmis olevat eesrindlikku noort? Tema võitlus kurjuse ja
ebaõigluse vastu, ennastohverdavus – kõik see peaks olema
nakatav eeskuju Nõukogude inimesele. Sellise kangelase surma võib
kirjeldada vaid kui heroilist ja optimistlikku.
Hiljem olud
muutusid ning õpikuid hakkasid kirjutama juba Eesti autorid ise. Kuid
Shakespeare jäi. Eks klassika seepärast klassika ongi, et tal on
omadus puhastuda poliitiliste ja kultuuriliste muudatuste tõmbetuules
külge kleepunust. Ja võime hakata vedama uute tegijate
nägemusi.
Nii nagu Shakespeare on tänaseks päevaks
vabanenud nõukogude aja peale pandud kohustustest, on ka tema
näidendite tegelased saanud priiks kohustusest olla peamiselt kasvatusliku
tähtsusega kangelased. Ajad on muutunud. Ja näiteks viimase aja
Shakespeare’i lavastusi jälgides vaatab meile sealt vastu üks
hoopis teistsugune autor. Selline, kes vist tänapäeval tegeleks
seebiooperite ja muuskalilibretode kirjutamisega. “Romeo ja Julia”
võidukäik jätkub... Kas see ongi meie tänase
klassika-ideoloogia nägu, eks seda selgitab aeg.