A. H. Tammsaare on üks Eesti kirjandusloo olulisemaid kirjanikke, kelle loominguga on iga eestlane vähemalt korra otseselt või kaudselt kokku puutunud. Kui palju teavad aga „Tõde ja õigust“, „Põrgupõhja uut Vanapaganat“ või „Kõrboja peremeest“ lugenud raamatutesse peidetud sümbolite, tegelaste nimede ning loodusnähtuste taga seisvate tähenduste kohta?

Mäletan, kuidas aastaid tagasi gümnaasiumi kirjandustunnis palus õpetaja lugeda läbi ühe teose. Olles seejärel töötanud läbi ka õpilaste „analüütilised“ sisukokkuvõtted, rääkis ta raamatu taustast. Kirjaniku elulugu andis teosele uue perspektiivi, kuid oli paljudele noortele vastuvõtmatu ning üks klassivend keeldus isegi teosega jätkamast. Neid näiteid, kus raamatu mõte muutub pärast selle läbi analüüsimist poeetika reeglitest lähtuvalt, on palju. Tõden siinkohal, et kirjanik Karl Ristikivi „Hingede öö“ hakkas mulle tõeliselt meeldima alles pärast kolmandat lugemiskorda, kus mõistsin lõpuks teose tegelikku sisu ning sümbolite tähendust.