Klaustrofoobia, lendupüüd ja ületamatu äng
“Kajakas”
Anton Tšehhov.
Lavastaja Andres Noormets.
Muusika ja improvisatsioonid Taavi
Kerikmäe.
Mängivad Marianne Kütt (külalisena), Piret
Laurimaa, Kaili Närep, Karin Tammaru, Ago Anderson, Märt Avandi, Sten
Karpov, Sepo Seeman, Tambet Seling, Indrek Taalmaa.
Endla Teatri
esietendus Tartus Draama festivalil
4. septembril.
Pahaaimamatu publik astub püüdlikult üle või ümber
maha säetud kile ja istutab end ettevaatlikult lavaringi sisse mustadele
toolidele. Eesti inimene on ju ikka pisut murelik, kui ta teatris
näitlejale nii vahetult lähedal istub, et viimase hingeõhk
põske riivates punastama võib panna.
“Kajaka” esietendus hakkab pihta vaikselt, publik on
hõivatud lahtirulluvate ning arenevate inimsuhete, kiireneva tempo,
higipiiskadega näitlejate keskendunud otsaesistel. Ja äkitselt,
mingil suvalisel vaiksemal, tähelepanu hajumist võimaldaval hetkel
ringi vaadates avastab vaataja, et tema ja lava ümber on läbipaistev
kolmest kiletoru kihist koosnev sein. Hinge poeb kerge paanikavärin
– väljapääsu ei ole – ka mitteklaustrofoobikute
peast vilksatab läbi mõte: “Aga kui mul pissihäda
tuleb...?” Näitlejad haaravad muidugi kohe jälle
tähelepanu, teadvus tegeleb lavastuse, helide, sõnade, piltide,
suhtesasipundarde jälgimise ja tõlgendamisega, aga kuskile aju
kangekaelsesse ja iidvanasse soppi jääb etenduse lõpuni
vasardama hetkelisena tundunud hirmuvahk – väljapääsu ei
ole...
Väljapääsu ei ole ka
“Kajaka” tegelastel. Tšehhovi maailmad on suletud,
põgenemisteeta, seal toimetavad väikesed, omakorda omaenda
vaimuilma sulgunud tähtsusetud inimesed, hinges lendupüüd ja
saatuses kirjas paigalpüsimine. “Kajakas” ei ole erand –
iga tegelane tahab midagi, kedagi, kuskile jõuda, mitte vanaks
jääda, mitte end kaotada, mitte end leida – kõik tahavad
ÄRA, sest seal, kus meid ei ole, on alati parem.
Kui Richard
Bachi Jonathan Livingstone Merikajakas tahtis lennata uutesse,
senivallutamatutesse kõrgustesse ja hülgas nii aja kui ruumi, siis
Tšehhovi kajakas lasti lihtsalt maha ja topiti saepuru täis.
Haldjalikult hapral Niinal on ilma köieta sama vähe
võimalusi pilvedeni tõusta kui narkomaanist Mašal
eluõnne leida või kenitleval Arkadinal läheneva vanaduse
eest põgeneda. Ja kuuliks, mis kajaka südame veriselt tukslevateks
tompudeks rebib, ei ole jahipüssi laeng, vaid igiotsit armastus...
Noormetsa näitlejad mängivad natuke
nihestatult – nagu Tšehhovi tegelased käituvad.
Reaalsus on selles kiletorudest ümbritset maailmas justkui paigast
ära – nutt on naer ja armastus on mäng, jõuvahekordi
muudetakse pidevalt, helid on rohelised, valgus kuidagi kosmiline ja suitsu
seest kostab aeg-ajalt kärgatusi. Tekst ei lähe alati pildiga kokku
ja sõnad lahknevad tegudest, teod mõtteist. Ei usu hetkekski, et
see on tavaline teater. Aga uued vormid need ka ei ole.
Pärast
etendust koju jalutades hargnes peas arutlus, kas tavalist teatrit üldse
olemas on ja kas mitte kõik ei ole alati seesama uus ja uuenduslik, mida
nii väsimatult otsitakse.
Nagu armastust. Aga sai ju
öeldud, et armastus on kuul südames, mis rebib hinguse pekslevast
kehast. Tähendab see, et tuleks loobuda uute vormide otsingust? Armastuse
otsingust? EI! Tuleb otsida ja sureva kajakana vastu ehmunud
möödamineja nägu pekselda.
Endla “Kajaka” surm on ilus, isegi ängistava ja
piinamajäävana.