Kodususe arhetüüpe kompamas
Lisaks SOS-lastekülade projektile on
tänuväärsel kombel hakatud perelist eluviisi viljelevaid
lastekodusid looma mujalegi. Nimelt alustasid Ida-Virumaal Kiiklas
tööd viiest kavandatavast peremajast kaks esimest. Kuigi Eestile
traditsiooniliselt paikneb seegi lastekodu endises mõisasüdames, on
kahetsusväärselt halvas seisus klassitsistlik peahoone (hilisem osa
valminud 19. sajandil) muinsuskaitsega tihedalt seotud arhitekti Fredi
Tompsi eestvõttel jäetud esialgu kõrvale ning rajatud
hiiglasliku viljapuuaia serva täiesti uued hooned.
Ehkki praegu on eraalgatusest välja kasvanud asutusel
vahendeid napilt, soovitakse asustada siiski kogu mõisakompleks. Tompsi
eelprojektis, mille plaanilahendus järgib ajaloolisi eeskujusid, on lossis
saal püünega, konverentsiruumid, arstide ning juhtkonna kabinetid,
all keldris söögikoht. Kuna lastekodu majandamisel loodetakse abi
eelkõige koolitustegevusest, siis võiks tall-tõllakuuri
muuta 40 inimest mahutavaks majutuspaigaks. Endisesse mõisa aita
tahetakse teha tüdrukutele tekstiilitoad ning poistele puidu- ning
metallitöökojad.
Põllukividest kuivatis, mille
huvitavat osa plaanitakse muuseumi laadis eksponeerida, peaks kunagi saama
tegeleda klaasi ja keraamikaga. Elamute vastas on mänguväljak, mille
kõrvale peaks tulema ka sobilikud kohad pallimängudeks. Veel
kavatsetakse asutada miniloomakasvatus ning mesila. Nagu tavalisteski peredes
on suurtest plaanidest hetkel pakilisem sõiduauto ost.
Erinevalt mammutlastekodudest, kus kasvandikele kiputakse osutama sageli
lihtsalt teenust (kokk teeb süüa, tädi triigib pesu, koristaja
teeb toad puhtaks), on Kiiklas üheks eesmärgiks seatud ka
töökasvatus ning aktiivne huvitegevus. Tragi Kiikla lastekodu
juhataja Alex Trope ütleb, et kuigi see äratas
võõristust mujalt lastekodudest üle tulnud suuremates
lastes, oli argument ju kaalukas: “Ka päris kodudes on nii.”
Nii võiks loota, et Kiiklast võrsunutel ei tule iseseisvas elus
rinda pista õpitud abitusest või kitsast silmaringist tingitud
probleemidega, mis on lastekodukasvandike seas kahjuks siiski üsna
sagedane mure.
Valminud hoonete arhitektuurne keel on
konservatiivselt traditsionalistlik. Puit, mahedad värvid, viilkatused,
rõdukesed. Miks valis arhitekt just sellise mõõduka laadi?
Kas tõesti ainult Kiikla mõisa peahoonest tingituna? Või
peaks seda sorti ehituslaad sugereerima pehmeid väärtusi? Hubasust?
Intrigeerivalt teistsugused on mõni aasta tagasi valminud
SOS-lasteküla elamud Tallinnas Maarjamäel (autoriteks Rein Murula ja
Karl Koosa), mis Kiikla majakestega võrreldes on suisa
hüpermodernsed.
Kas lastele peaks juba maast madalast
õpetama nüüdisaja arhitektuuri leksikat või vastupidi,
juurutama tuttavlikku disaini ehk siis pärimuskultuuri? Ja kas lamekatus
ja akvaariumaknad on vähem kodused ehk siis: soodustavad
võõrandumist perekonnast?
Tomps kaalus
kümnelapseliste leibkondadena toimivatele üksustele eluaseme
loomisel siiski kõiksugu variante: “Ma ei saanud leppida lihtsa
kastehitisega. Püüdsin lastekodu lahendada tänapäeva
taluehitise laadis.”
Ka ise maalt pärit arhitekt
rõhutab analoogiat talumajapidamisega nii kujunduse koha pealt kui ka
abihoonete rakendamises töökodadena.
Majade
ehitamist-sisustamist aitasid osalt rahastada soomlased, kes nõudsid
esialgu arhitektilt, et kõiki hoonete detaile peaks olema
võimalik valmistada Soomes. Lõpuks selgus siiski, et see tee on
liiga kallis ning eelistati kodumaist karkassehi
tust.
Projekti poolest peaks majad tulema küll
ühesugused, ent igaüks eri värvi. Nii sise- kui
välisrõdude paljusus on tingitud aga päästeameti ning
tervisekaitse karmidest normidest ning seisukohast, et tegu pole mitte elamute,
vaid ühiskondlike hoonetega. Seega tuli lisaks põgenemisteedele
kindlustada koht vaipade-tekkide tuulutamiseks jne.
Sees
leiab esimeselt korruselt ühised ruumid, nagu avatud
köögi, kus kõik võivad koos pirukat küpsetada;
elutoas suure laua ümber süüa või telekat vaadata;
garderoobi; pesuruumi jne. Teisel korrusel on väikesed magamistoad.
Lapitekid vooditel, ja laste rõõmuks kenasti internetiseeritud
muidugi.
Niisuguse toreda algatuse puhul jääb aga siiski
vaevama riigi nõrk kaasatus. Milleks rääkida iibest, kui ei
taheta tegeleda juba olemasolevate lastega? Miks toetatakse viljatusravi, kui
lastekodudes pole korralikke mänguväljakuid ega
käsitöökodasid? Mis õigusega tahetakse, et naised
sünnitaksid, või kaalutakse odava tööjõu
sissetoomist, kui potentsiaalsete töökäte õu on
söötis? Millal lõpeb odavalt populistlikest
koalitsioonikokkulepetest tingitud sotsiaalpoliitika?