25.07.2008, 00:00
Kodutuna Itaalias
Prügikastist võib leida nii puhtaid tekke kui pestud patju, teab Kristin Orav pärast Itaalias säästureisil käimist.
Milano kesklinna lähedal ühes pisikeses üürikorteris elab
kursavend Ingmar, kes erasmuslasena juba mitu kuud vaid odavatest
kartulitärklisepallidest ja veinist on toitunud.
Kõik on
kallis ning üksinda ei jaksa vaene tudeng elamise eest maksta. Sestap
tulebki kohalikku kodu jagada juhuslike itaallastega, kelle keevaline
temperament aeg-ajalt marulise tõusulainena pea kohal kokku
lööb, ning siis on targem mõneks päevaks kuhugi varju
pugeda.
Nii otsustasimegi kohe järgmisel päeval
pärast Ingmari juurde jõudmist hääletada Genovasse, et
toanaabrile veidi õhuruumi anda ning ise varbad Vahemerre pista.
Hommikul, kui esimene päiksekiir tuhmi pilvetupsu tagant valla
pääses, seisime juba kolmekesi agaralt teepervel. Loore oli lugenud,
et Itaalias ei ole kerge hääletada. Nojah.
Võib-olla tuli see soojast päikesest, mis üle pika aja
jälle särama lõi, või heast juhusest, kuid tunni
möödudes istusime juba ühe itaallase autos ning
põrutasime Genova poole.
Genovas oli ligipääs
randadele tõkestatud, mis tekitas meil kerget pahameelt, sest Vahemere
pärast olimegi tulnud. Silmasime kilomeetrite kaupa punetavaid
lamamistoole, kappe, kohvikuid, baare ja kokku lapitud päevavarje. Polnud
ühtegi metsikut rannariba, kus saanuks end kividele pikali visata ning
nautida loojuva päikese viimaseid kiiri. Ei. Vahemeri keeratakse kell
kaheksa lukku. Siis saad seda ainult kaugelt vaadata. Otsustasime nii kaua
kõndida, kuni leiame, mida olime otsima tulnud. Kõmpisime
kilomeetreid piki suletud rannaveert ning Genova kesklinn jäi üha
kaugemale selja taha. Enne pimedat leidsime jupi puutumata jäänud
Vahemerd, kus sinava vee pärlendavad lained laisalt randa
õõtsusid. Vanad ja väiksed majad, romantilised rõdud
väänkasvude varjus, pimedad ja lõhnavad sisehoovid –
Itaalia, mis tärkas alles siis, kui olime end kesklinna piiridest
välja murdnud.
Lesisime sel metsikul rannatükil, mille
läbimõõt võis olla vaevalt kakskümmend sammu. Ja
päikese viimane helk kukkus horisondi taha tuttu. See tuletas meelde, et
kuskil peame ka meie ööbima ning siia me jääda ei saanud.
Kohalik baar tegutses sealsamas ning kogu klientuur nautis oma
nädalalõpu jooke vabas õhus vaatega merele. Asusime
unesegastena minekule ning lootsime küljealuse leida mõne
mahajäetud maja rohtunud aiamaal. Ainult et selliseid maju ei olnud,
nimelt ekslesime üsna kallis rajoonis. Ajutine kodutus ängistas,
külm, külm, külm. Ingmar hakkas vastutulijate käest vapralt
küsima, kas nad ei tahaks meile öömaja pakkuda. Küsida
tasub alati. Olgugi, et nii kohalikud kui turistid ainult naersid selle
mõtte üle ja raputasid lõbustatult pead.
Ingmar
ei andnud alla. Lõpuks oli üks nägus noormees nõus meid
kuhugi viima ja pärast pikka seiklemist leidsime end taas kord sellelt
kitsalt metsikult rannaribalt. Baar oli kinni, vaid üks paarike suudles
laternavihus. Kohutav väsimus, rullisime magamiskotid sealsamas lahti ning
heitsime paatide varju magama. Terve öö oli külm. Vahemeri
mühises. Uni tuli ja läks.
Hommik oli kõige hullem.
Sadas mingit olematut halli ja jahedat sadet. Tahtsin end uuesti kerra
tõmmata, kuid Loore ja Ingmar olid liiga ärkvel, et uuesti uinuda.
Ingmari jalavarjud olid öö jooksul kaduma läinud. Ehk viis
mõni koer minema...
Minul kolm ohatist ja üks
võõramaa pisimutuka äkkrünnak otsaees. Igal juhul
otsustasime tagasi Milanosse hääletada. Seal on vähemalt katus
pea kohal ning
pliit, millel kuuma teed keeta. Päev ei läinud paremaks. Hallid
pilverüngad sõelusid sõjalaevadena taevamerel ning
ähvardasid kaela kukkuda. Seisime linnaservas ringteel ning asusime
üsna optimistlikult autojuhtidele lehvitama. Peaaegu kõik
lehvitasid vastu, kuid keegi ei peatunud.
Esimene tund
möödus kiiresti. Olime väsinud ja värisesime külmast.
Samal ajal püüdsime naeratada, sest kes ikka tahab mingit
kurvameelset seltskonda peale korjata? Teise tunni lõpus olime
üdini kurvameelsed, rõhudes autojuhtide headele südametele
lootuses, et ehk hakkab kellelgi meist kahju. Tõesti ei jõudnud
enam püsti seista. Üks linnaliinibuss sõitis pidevalt
mööda, nii kolm korda tunnis, ning juht vangutas kogu aeg mornilt
pead. Kolmanda tunni lõpus ei suutnud me talle enam lehvitada. Ma ei
suutnud bussijuhi poole enam vaadatagi.
Nii pärast neljandat
tundi hakkas isegi naljakas. See polnud lihtsalt hääletamine, vaid
midagi enamat. Kannatus. Kunst. Kõik autojuhid nägid meid ja
rõõmustasid korraks. Kes rõõmustas, et sai veel
kiiresti fuckyou’d näidata, kes naeratas ja vajutas gaasi, kes
vaatas niisama, suu kergelt muigvel... Nelja tunni möödudes ei olnud
see enam pelk hääletamine, vaid performance, mida me seal Genova
linna äärealadel ellu viisime. Viienda tunni lõpus arvasime,
et aitab küll. Enam ei jõua. Aga mitte kuhugi polnud minna, seega
jätkasime.
Kuuenda tunni alguses lubas Loore kõik
hääletajad Eestis peale võtta. Kuuenda tunni lõpus ka
öösel ja välismaal ja isegi siis, kui neid on kolm. Nimelt oli
väljas juba päris pime ning meie Pärnu R-kioskist ostetud
põdrahelkur säras kui üksik täht kesk kahanevat autode
äravoolu. Kui seitse tundi täis sai, avasime esimesed õlled.
Väsimus ja ööjahedus painasid pisut. Vaja oli kiiresti
ööbimiskoht leida. Loore piilus silmanurgast kauguses
kõrguvaid mägesid, mis tiheda uduvati sees nii pehmed tundusid. Ei
kulunudki kaua, kui seadsime sammud sinnapoole ning kiikasime huviga
kõikidesse ettejuhtuvatesse prügikastidesse, et leida riideid, mis
aitaksid eesoleva öö soojemalt mööda saata. Vedaski!
Leidsime värskelt pestud teki ning kaks patja.
Itaallased
viskavad riided alati puhtalt ja pakitult minema. Leidsime veel hunniku
vägevaid suveniire, mida kodustele kaasa võtta.
Tee
mäkke oli pikk ja vaevaline. Ainult Loore tundis, et võiks vabalt
tippu kõndida, ning jätkas unetult marssimist. Püüdsime
tal kuidagi kannul püsida, kuid olime oma kandamitega kimpus.
Ingmar rippus leitud patjade küljes, lohistas jalgu järel ning
tukkus samal ajal. Mina nägin välja nagu suur paks tekipilv, millel
kanged jalad all. Kukkusin väsinud sõbraga kellegi kapsamaale ning
Ingmar vajus süüdimatult sügavasse unne. Loore oleks parema
meelega edasi roninud, nohises veidi, kuid suikus peagi ning ta värvikad
elamused jätkusid hoopis teistel radadel. Jälgisin poolunes, kuidas
udu tasakesi rohtu riivas ja milline miljardivaade, mäed, soe tekk ja
vaikus sel hetkel kokku jooksid.
Ärgates olid sipelgad meid
täpiliseks purenud. Varajane uduhiid hiilis ligi ja tibutas teki peale.
See muutus raskeks ja rõskeks. Ei julenud paarist tunnist
kauem magada, sest kartsime temperamentset vanaprouat, kes labidaga meid oma
peenramaalt võib minema kupatada.
Parem oli vara üles
tõusta ja uuesti teele asuda. Kõrgemale turnides tõmbus
õhk hõredaks ning peagi polnudki midagi hingata. Kõndisime
otse sajupilve sisse ning vajus
ime ühe mägikiriku ees longu. Vihm peksis katuseid, sabises
katuseplekil ning valgus mööda ihu riiete alla sooja. Istusime seal
ja hetkeks tundus see kõik väga naljakas.