Kõik on kallis ning üksinda ei jaksa vaene tudeng elamise eest maksta. Sestap tulebki kohalikku kodu jagada juhuslike itaallastega, kelle keevaline temperament aeg-ajalt marulise tõusulainena pea kohal kokku lööb, ning siis on targem mõneks päevaks kuhugi varju pugeda.


Nii otsustasimegi kohe järgmisel päeval pärast Ingmari juurde jõudmist hääletada Genovasse, et toanaabrile veidi õhuruumi anda ning ise varbad Vahemerre pista.


Hommikul, kui esimene päiksekiir tuhmi pilvetupsu tagant valla pääses, seisime juba kolmekesi agaralt teepervel. Loore oli lugenud, et Itaalias ei ole kerge hääletada. Nojah.


Võib-olla tuli see soojast päikesest, mis üle pika aja jälle särama lõi, või heast juhusest, kuid tunni möödudes istusime juba ühe itaallase autos ning põrutasime Genova poole.


Genovas oli ligipääs randadele tõkestatud, mis tekitas meil kerget pahameelt, sest Vahemere pärast olimegi tulnud. Silmasime kilomeetrite kaupa punetavaid lamamistoole, kappe, kohvikuid, baare ja kokku lapitud päevavarje. Polnud ühtegi metsikut rannariba, kus saanuks end kividele pikali visata ning nautida loojuva päikese viimaseid kiiri. Ei. Vahemeri keeratakse kell kaheksa lukku. Siis saad seda ainult kaugelt vaadata. Otsustasime nii kaua kõndida, kuni leiame, mida olime otsima tulnud. Kõmpisime kilomeetreid piki suletud rannaveert ning Genova kesklinn jäi üha kaugemale selja taha. Enne pimedat leidsime jupi puutumata jäänud Vahemerd, kus sinava vee pärlendavad lained laisalt randa õõtsusid. Vanad ja väiksed majad, romantilised rõdud väänkasvude varjus, pimedad ja lõhnavad sisehoovid – Itaalia, mis tärkas alles siis, kui olime end kesklinna piiridest välja murdnud.


Lesisime sel metsikul rannatükil, mille läbimõõt võis olla vaevalt kakskümmend sammu. Ja päikese viimane helk kukkus horisondi taha tuttu. See tuletas meelde, et kuskil peame ka meie ööbima ning siia me jääda ei saanud. Kohalik baar tegutses sealsamas ning kogu klientuur nautis oma nädalalõpu jooke vabas õhus vaatega merele. Asusime unesegastena minekule ning lootsime küljealuse leida mõne mahajäetud maja rohtunud aiamaal. Ainult et selliseid maju ei olnud, nimelt ekslesime üsna kallis rajoonis. Ajutine kodutus ängistas, külm, külm, külm. Ingmar hakkas vastutulijate käest vapralt küsima, kas nad ei tahaks meile öömaja pakkuda. Küsida tasub alati. Olgugi, et nii kohalikud kui turistid ainult naersid selle mõtte üle ja raputasid lõbustatult pead.


Ingmar ei andnud alla. Lõpuks oli üks nägus noormees nõus meid kuhugi viima ja pärast pikka seiklemist leidsime end taas kord sellelt kitsalt metsikult rannaribalt. Baar oli kinni, vaid üks paarike suudles laternavihus. Kohutav väsimus, rullisime magamiskotid sealsamas lahti ning heitsime paatide varju magama. Terve öö oli külm. Vahemeri mühises. Uni tuli ja läks.


Hommik oli kõige hullem. Sadas mingit olematut halli ja jahedat sadet. Tahtsin end uuesti kerra tõmmata, kuid Loore ja Ingmar olid liiga ärkvel, et uuesti uinuda. Ingmari jalavarjud olid öö jooksul kaduma läinud. Ehk viis mõni koer minema...


Minul kolm ohatist ja üks võõramaa pisimutuka äkkrünnak otsaees. Igal juhul otsustasime tagasi Milanosse hääletada. Seal on vähemalt katus pea kohal ning pliit, millel kuuma teed keeta. Päev ei läinud paremaks. Hallid pilverüngad sõelusid sõjalaevadena taevamerel ning ähvardasid kaela kukkuda. Seisime linnaservas ringteel ning asusime üsna optimistlikult autojuhtidele lehvitama. Peaaegu kõik lehvitasid vastu, kuid keegi ei peatunud.


Esimene tund möödus kiiresti. Olime väsinud ja värisesime külmast. Samal ajal püüdsime naeratada, sest kes ikka tahab mingit kurvameelset seltskonda peale korjata? Teise tunni lõpus olime üdini kurvameelsed, rõhudes autojuhtide headele südametele lootuses, et ehk hakkab kellelgi meist kahju. Tõesti ei jõudnud enam püsti seista. Üks linnaliinibuss sõitis pidevalt mööda, nii kolm korda tunnis, ning juht vangutas kogu aeg mornilt pead. Kolmanda tunni lõpus ei suutnud me talle enam lehvitada. Ma ei suutnud bussijuhi poole enam vaadatagi.


Nii pärast neljandat tundi hakkas isegi naljakas. See polnud lihtsalt hääletamine, vaid midagi enamat. Kannatus. Kunst. Kõik autojuhid nägid meid ja rõõmustasid korraks. Kes rõõmustas, et sai veel kiiresti fuckyou’d näidata, kes naeratas ja vajutas gaasi, kes vaatas niisama, suu kergelt muigvel... Nelja tunni möödudes ei olnud see enam pelk hääletamine, vaid performance, mida me seal Genova linna äärealadel ellu viisime. Viienda tunni lõpus arvasime, et aitab küll. Enam ei jõua. Aga mitte kuhugi polnud minna, seega jätkasime.


Kuuenda tunni alguses lubas Loore kõik hääletajad Eestis peale võtta. Kuuenda tunni lõpus ka öösel ja välismaal ja isegi siis, kui neid on kolm. Nimelt oli väljas juba päris pime ning meie Pärnu R-kioskist ostetud põdrahelkur säras kui üksik täht kesk kahanevat autode äravoolu. Kui seitse tundi täis sai, avasime esimesed õlled. Väsimus ja ööjahedus painasid pisut. Vaja oli kiiresti ööbimiskoht leida. Loore piilus silmanurgast kauguses kõrguvaid mägesid, mis tiheda uduvati sees nii pehmed tundusid. Ei kulunudki kaua, kui seadsime sammud sinnapoole ning kiikasime huviga kõikidesse ettejuhtuvatesse prügikastidesse, et leida riideid, mis aitaksid eesoleva öö soojemalt mööda saata. Vedaski! Leidsime värskelt pestud teki ning kaks patja.


Itaallased viskavad riided alati puhtalt ja pakitult minema. Leidsime veel hunniku vägevaid suveniire, mida kodustele kaasa võtta.


Tee mäkke oli pikk ja vaevaline. Ainult Loore tundis, et võiks vabalt tippu kõndida, ning jätkas unetult marssimist. Püüdsime tal kuidagi kannul püsida, kuid olime oma kandamitega kimpus.


Ingmar rippus leitud patjade küljes, lohistas jalgu järel ning tukkus samal ajal. Mina nägin välja nagu suur paks tekipilv, millel kanged jalad all. Kukkusin väsinud sõbraga kellegi kapsamaale ning Ingmar vajus süüdimatult sügavasse unne. Loore oleks parema meelega edasi roninud, nohises veidi, kuid suikus peagi ning ta värvikad elamused jätkusid hoopis teistel radadel. Jälgisin poolunes, kuidas udu tasakesi rohtu riivas ja milline miljardivaade, mäed, soe tekk ja vaikus sel hetkel kokku jooksid.


Ärgates olid sipelgad meid täpiliseks purenud. Varajane uduhiid hiilis ligi ja tibutas teki peale.


See muutus raskeks ja rõskeks. Ei julenud paarist tunnist kauem magada, sest kartsime temperamentset vanaprouat, kes labidaga meid oma peenramaalt võib minema kupatada.


Parem oli vara üles tõusta ja uuesti teele asuda. Kõrgemale turnides tõmbus õhk hõredaks ning peagi polnudki midagi hingata. Kõndisime otse sajupilve sisse ning vajus ime ühe mägikiriku ees longu. Vihm peksis katuseid, sabises katuseplekil ning valgus mööda ihu riiete alla sooja. Istusime seal ja hetkeks tundus see kõik väga naljakas.