Raamatu väljaandmise üks õhutajaid Papa manifesteerib: “Ma olen pind. Selline ühiskondlik pind. Mul on õigus valida poliitikuid ja neisse võimalikult sügavale siseneda. Mina olen ühiskondlik pind ja mädanemiseni on aega oodata küll.” Ja hoiatab: “Tabagu neid kuulirahe, kes on pungi vastu jahe.”

(:)kivisildnik ei jää alla: “Ma vihkan teisi inimesi. Aga kuna ma ei saa neid maha lüüa, siis ma kirjutan neist alandavaid ja inimpõlgajalikke luuletusi.”

Keegi vanem meespealtvaataja ütleb õhinal teisele: “Kõigile erakondadele tuleb kand pähe lüüa!” Otseselt leegiks mässumeelsus siiski ei lahvata, olgugi et Belka tekst “Orjapõlvlane” seda nõuab. Ühtegi esinejat visuaalselt punkariks nimetada ei saa, aga eks punk olegi kõigepealt nägija silmades.

Mis vahe on punkluulel ja lihtsalt halval luulel?

Papa: “Esimene ütleb midagi, teine mitte. Ütleb seda, et ühiskond, kus kedagi ei taluta, on määratud hukule. Mul on konkreetne sõber, endine arheoloog, kes kaotas kõigepealt töö, siis tervise, praegu on täiesti alkoholi ja alaväärsuskompleksi ohver. Olen ka ise tööotsimise probleemidega hästi kursis.”

Raamatu teine initsiaator Margit Peterson: “Pungi sõnum on nõrgem, aga otsekohesem kui pärisluulel. Ma ei julgeks mingis muus kontekstis oma luuletusi nii avalikult lugeda. Aga ma ei ole punkar. Olen lihtsalt sõnaseadja.”

Kaupo Meiel: “Mina ennast punkluuletajaks ei pea. Luuletajaks pean. Seda, kas punk on poos, karneval või see, mida me päriselt arvame, otsustab lugeja.”

Papa: “Meie seast on näiteks Belka arenenud pungist grungesse. Inimesed on popkultuuris leidnud väga teravmeelseid stiile, kuidas oma harimatust sildistada.”

Üritust korraldada aidanud Contra: “Punkluule ei olegi halb luule. Punk on eelkõige sõna- ja mõttevabadus. Keegi ei saa kuidagi vägisi punkar olla.”

Meiel: “Minule ei meeldi sildistamine. Tänapäeval on punk ainult mäng. Punklaulupeod, Propeller – no mis punkarid on praegu Peeter Malkov või Ain Varts? Minult küsiti sellelaadseid tekste kogumiku jaoks, ma ise ei oleks iial neid kirjutanud.”

Paneb tõesti muigama, kui ette kujutada, et lugupeetud Pärnu Postimehe ajakirjanik tõsimeeli nõnda mõtleks, nagu tema luuletus “Mina ja poliitika” lubab: “Ansip ajab oma arust väga tarka juttu / Minu arust võiks ta ennast maha lasta ruttu / Ma ei jaksa kannatada Savisaare möla / Lähedalt ta näole tahaks tutvustada mõla / Rahvaliidu värdjad parseldavad Eesti maha / Villu Reiljanile sugupull võiks panna taha”.

(:)kivisildnik: “Kui keegi oleks kunagi võtnud vaevaks süveneda sitajunnidesse, siis ta ei kipuks igasugust paska kõrvutama kilude, juustu, palsamiäädika ja muude haisvate toiduainetega. Vahet teha on väga lihtne – sittluulet on kord juba söödud, poeesiat aga mitte. Punkluule allub kõigile poeesiakunsti reeglitele, kirjaoskajatele olgu mainitud, et erinevalt sittluulest kannab punkpoeesia Efesose Hipponaxi pärandit ning arendab edasi Martialise üllaid ideid.”

Selge see. Pole ka mõtet kahelda, et Pärnu ja punkarid kuuluvad kokku sama lahutamatult nagu Niilus ja krokodillid. Kuidas aga koondkoguni jõuti?

Peterson: “Üksteist aastat ei olnud Pärnu luuletajad ühist raamatut välja andnud. Mina tahtsin, et pärnakatel oleks jälle üks oma kogumik. See raamat oli unenägu. Siis tuli Papa külla – see oli jaanuaris – ja asi hakkas liikuma.”

Raamatu pealkiri tuletab meelde viiekümnendail aastail mitmes osas ilmunud noorte autorite kogumikke “Võitlev sõna”. Sarnasus on formaalne, ehkki tegelikult mõjub rohkem kui poole sajandi tagune noor luule küllaltki pungilt. Teatud paralleele leidub ka sisus. Nii kirjutab Valter Kruut 1957: “Tuled, ehapaelad juustes, õhetades seisma jääd, / tuled, silmis sinijärved, naeratades annad käed.” Tõnu Kann 2012 aga: “Ta tuli siidisukis kikivarvul / kingad näpus, sammel harvul / mu ärklituppa ülakorral.” Nii et keegi ikka tuleb. Leili Andre pihib 1957: “Ah, ma olen närviline! / Kohe kasvõi hulluks mine. / Juuksur tegi lained pähe, / kus ma nendega nüüd lähen?” Evelin Laanesaar jätkab täna samas rütmis: “Mina olen vana tibi / top on liiga ihu ligi / püksivärvlist pekid väljas / ise šokolaadinäljas.” Muutuvad moed ja kombed, edevus jääb.

Koondkogusid (“Sõnaga näkku” sisaldab 13 autorit) on ikka huvitav ja vaheldusrikas lugeda. Ei kirjuta pärnakad põrmugi halvemini kui tartlased ega punkarid hullemini kui emod. “Meil on igal juhul ohtralt indu jätkata ja vaba Edela-Eesti vaimu kaantega kaanetada,” lubab Peterson.

Papa: “Liiga palju on kirjutatud lilledest. Kui sulle igal pool linnas jalaga tagumikku taotakse, siis tuleb ka vastu anda. Meie anname sõnaga näkku. Rusikaga ju ei saa. Aga oleks võinud kõveminigi lüüa.”
(:)kivisildnik, Margit Peterson, Tõnu Kann, Belka, Ulakas Tähesõdalane, Annika Lainela, Albert Marginal, Papa, Evelin Laanesaar, Fil, Mait Karukäpp, Kaupo Meiel ja Za-Za“Sõnaga näkku!”
Hea Tegu, 2012. 122 lk.