Nimi MVRDV tuleb 1991. aastal büroo asutanud kolme arhitekti – Winy Maasi, Jacob van Rijsi ja Nahtalie de Vriesi perekonnanime esitähtedest. Alustuseks räägib Winy, et valgusfestivali korraldav Veronika oli kuulamas tema stuudio tööde ülevaatust Berlage Instituudis Rotterdamis. Superentusiastlik kutse tulla Tallinna, kus praegusel aastaajal on väga pime ja lumine, mõjuski tol hetkel just kliimamõjudega arhitektuuris tegelenud Winy Maasile pärast mõningast järelemõtlemist intrigeerivana. Järgmisena mõtles ta juba kunagi tudengipõlves külastatud Praha ja Brno peale, kus olid täiesti pimedad tänavad ning vanalinn ise oli sarnaselt Tallinnalegi väga “pehme linn” – ilma autode ja mürata. “Arvasin, et oleks tore päeva pikendada, ent kuidas seda teha väga maalilises keskkonnas, kus ainsad mõeldavad valgustid on sellised kollased, 19. sajandi stiilis lambid. Mind huvitas maalilisuse teema (arhitektuur ju sellega ei tegele!) ja võimalus seda teostada mitte linnas endas, vaid selle kohal. Tol hetkel olime Pariisis globaliseerumisinstituudis tegemas näitust kliimamuutuse tagajärgedest, osaliselt tegelesime ka aastaaegade pikendamisega”. Loomulikult ei usu ükski eurooplane alul, et selline ilma aja ja rahata projekt teoks saab, Winy kaasas üritusse ka valguskunstniku Rogier van de Heide (Zaha Hadidi, Hani Rashidi, Herzog & de Meuroni ja paljude teiste “õuekunstniku”). “Christol võtab mõne projekti tegemine 20 aastat ja need maksavad 10 miljonit dollarit! Antud juhul oli kõik absoluutselt vastupidi. Ehk paari aasta pärast on võimalik teostada ikkagi idee kogu vanalinna katvast kuplist.”

Lugu büroo alustamisest on kuulus. 1990. aastal lõpetasid kõik kolm Delfti Tehnikaülikooli, Winy Maas ja Jacob van Rijs töötasid Rem Koolhaasi büroos OMA (Office for Metropolitan Architecture), Nathalie de Vries Mecanoos. Järgmisel aastal võideti koos Europan Berliinis ja otsustati oma büroo tarbeks Rotterdamis väike toake üürida. Koolhaas, kel superraamatu S, M, L, XL väljaandmise tõttu nagunii näpud põhjas olid, andis noored lahkelt vabaks. Esimene asi, mis Hollandi riikliku toetusstipendiumi abil tehti (riik jagab umbes 15 000 euroseid stipendiume alustavatele kunstnikele, kelle hulka loetakse ka arhitektid), oli raamat “Statics” (1992), mille 1000 eksemplari “vajalikele” inimestele laiali saadeti. Varsti helistas riiklik tele-ja raadiokompanii VPRO, kes oli raamatut näinud, ja teatas, et tuleb nendega kümne päeva pärast büroosse kohtuma. Algas paaniline lavastamine: renditi suur büroo, hulk sõpru-tuttavaid kutsuti kohale töömeeleolu etendama. “Ühesõnaga näitasime, kuidas me tahaks töötada. Kohtumise lõppedes teatas VPRO, et võtavad meid omale arhitektideks, kuna neile meeldis meie nooruslik hing. Loomulikult said nad aru, et toimuv polnud päris, ent tegu oli televisioonifirmaga ja nad teadsid täpselt, mida vajavad. Meie keemiad sobisid.”

1997. aastal valminud Villa VPRO Hilversumi meediapargis sai Hollandi uue laine arhitektuuri tähtteoseid – Koolhaasi juures õpitud töö kõige erinevama informatsiooniga, ruumiprogrammiga, plakatlikult selgetena mõjuvate ideediagrammidega leidis väljenduse ebakonventsionaalses ning samas loomulikuna mõjuvas majas. Tegu pole virnastatud tüüpkorruste jadaga, vaid MVRDV deklareeris hoone lõike võrdset olulisust selle plaaniga – villa VPRO “lõpmatu interjöörina” käsitletud ruumimaastik oma panduste abil ühest korrusest sujuvalt teiseks kasvavate põrandate ja valguskaevudega on hiljem palju jäljendamist leidnud. Pole algust ega lõppu, hierarhiat ega eristuvaid hooneosi.

Eelkõige on aga VPRO peakorter maja, mille taga on Meetod. MVRDV välja töötatud datascape’i, “infostiku” või “datamaastiku” näol on Winy Maasi sõnul tegu väga kommunikatiivse tööriistaga. Datamaastikud on visuaalsed kujutised kõigist neist kvantitatiivsetest jõududest, mis arhitekti tööd mõjutavad ja määravad: planeerimis- ja ehitusseadused, tehnilised piirangud, looduslikud tingimused jne. Need on asjad, mille vastu tavaliselt arhitektid võitlevad. MVRDV käsitluses on tegu materjaliga arhitektuurse ruumi sünniks: “Kui tegeleda keerukate protsessidega alates hoonest kuni mõne maa-ala ruumiliste programmeerimiseni, siis tekib küsimus, kuidas luua võimalus innovatsioonile, kuidas põgeneda keskpärasuse ning kompromislikkuse eest, mis tavaliselt sellistesse projektidesse on sisse kirjutatud. Ma ei räägi ülesandest, kus tuleb teha uus Guggenheimi muuseum, vaid sellest, kui on vaja ehitada midagi normaalset. Kuidas katsuda “normaalse” projekti piire, rääkida asjadest, mida sa veel ei tea – selles innovatsioon ju seisnebki. Igal uuel lahendusel on alati oma kõrvalmõjud ja seepärast tavaliselt inimesed kardavad eksperimenteerida. Datascaping näitab meetodina neid piiranguid. Kui ollakse näiteks UNESCO kaitsealuses keskkonnas – nagu seda on Tallinn, Delft või Amsterdam – ja inimesed tahavad sinna investeerida, seda tihendada, siis esmane vastus on ei, kenas klanitud keskkonnas ei saa midagi muuta. Ent mis juhtub, kui teha programm, mis on nähtamatu? Näiteks siseõuedesse saab ehitada hoopiski rohkem kui arvata võiks – Amsterdami tiheduse saaks nii kahekordseks muuta. Kui maksimeerida seadust, teha maja, mis seda maksimumi eksponeerib, muutub see scape’iks, data kujutiseks. Ta omab kriitilist aspekti – ühest küljest on tegu peidetud reaalsusega, teisalt võib küsida, kas see ongi kõik? Kas me tahame sellest kaugemale minna, avastada, muuta reeglit, teha majad sügavamaks või kaevuda hoopis maa alla?”

Arhitekte huvitavate piirangute valik sõltub ülesandest. Näiteks villa VPRO puhul oli kliendi sooviks saada võimalikult risti-rästi liikumist soodustav, väga avatud ruum. “Tahtsime teha niivõrd sügava büroopinna kui võimalik. Kohe kerkib küsimus piisavatest valgustustingimustest. Leidsime seaduse, et kui on olemas vaade, mis kompenseerib valguse puudumise, siis hierarhiliselt on vaade valgustusest olulisem. Tegime L-kujulised valgusšahtid mitte ülevalt, vaid külje pealt, luues kokkuvõttes intrigeeriva ja suhtlusalti keskkonna.” Winy Maas jätkab, et kui toona oli selline büroo maksimum (VPRO on põhiplaanilt 42x42 meetrine ruut), siis nüüd suurema arvutitöö osakaalu, traadita võrkude jms. tõttu on tekkinud teistsugune büroopinna kasutus: “Praegu saaks veelgi sügavama ehitada, ent keegi pole seda veel teinud!”

MVRDV taustale saab kirjutada pika genealoogia, kuidas moodne arhitektuur on väsinud vormist ja kaugenenud inimestest ning kuidas kolme hollandlase selgelt radikaalsusele ja innovatsioonile suunatud arhitektuur pärineb hoopis teisest, ootamatust allikast – normatiivide, ühiskondlike eelarvamuste, statistika kombineerimisest. Winy Maas räägib, et arhitektuur kui instrument ja arusaadav kommunikatsioonivahend rääkimaks läbi protsessi teiste osapooltega on kaasaja ühiskonnas huvitavamaid nähtusi. Arhitekti roll ongi teatud asju öelda, neid visualiseerida, et tulevikustsenaariumides aktiivne osaline olla: “Kõike saab teha, iga asi on ette kujutatav, miski ei näi enam imelik või ekstravagantne.”

Arhitektuuriteadlane Bart Lootsma on paatosega väitnud, et kuivõrd privatiseerimine, globaalsed võrgustikud, mõjuvõimsate linnaregioonide teke on kaasaegse Euroopa viimase kümnendi jooksul pannud loobuma ühtse demokraatliku ühiskonna põhimõtetest, on MVRDV välja öeldud optimistlik usk demokraatiasse ja n.-ö. “kujundatavasse” ühiskonda üks elujõulisemaid sõnumeid, mis kaasaja arhitektuur on välja pakkunud: “Metacity/Datatown installatsioon näitas, kuidas datamaastikke saab rakendada poliitilisse otsusetegemisse, näidates neid ruumilisi muutusi, mis kollektiivne käitumine ehitatud keskkonnas endaga kaasa toob. Hüpoteetilises Datatownis, kus elab 1500 inimest ühel km2-l, mängiti läbi rida kujuteldavaid stsenaariume: mis juhtuks, kui kõik inimesed tahaks elada eramajades või korrapärastes linnakvartalites nagu näiteks Barcelonas? Kui kõik hakkaksid taimetoitlasteks? Mida teha jäätmetega (vastus: saab näiteks teha 61 suusakuurorti). Külastajad said virtuaalsest linnast läbi jalutades neid erinevaid situatsioone kogeda. Metacity on õpetlik tööriist, mis sunnib meid, vaatajaid ja linna potentsiaalseid elanikke, tegema poliitilisi otsustusi, mis on niivõrd ulatuslikud, et nad võivad muutuda isegi ideoloogilisteks valikuteks”. P>

Eestis on viimasel ajal palju juttu olnud arhitektuuripoliitika puudumisest. Ehitatud keskkond on Hollandis alati poliitika lahutamatu osa olnud – teadagi, kunstlikult kuivendatud ja üles töötatud maa, linlik tihedus Euroopa suurim. Ideede generaator MVRDV on kohati sellesse poliitkasse segatud olnud rohkem, kui nad tahtnuks. Nimelt valmis neil põllumajandusministeeriumi palvel 2001. aastal skandaalne projekt Pig City, mis deklareeris, et oma 15 miljoni sea ja 15 miljoni inimesega toimub Hollandis võitlus ruumi ja jäätmekäitluse pärast. “Me kas muutume kõik taimetoitlasteks või hakkama ehitama sigadele nii nagu inimestelegi. Iga ühik on 40-korruseline isemajandav laut koos oma tapamaja, viljastamiskeskuse ja keskse toitmissüsteemiga. Kõigil sigadel saab olema piisavalt sõnnikut, värsket õhku, rohelist muru ja sinist taevast, samuti duširuumid jne.” Hollandi radikaalne poliitik Pim Fortuyn kuulutas valimiste eel Pig City oma valimisplatvormi osaks ja 6. mail 2002 mõrvati ta hullunud loomakaitsja poolt – paradoksaalsel kombel otse VPRO maja ees. Winy Maasi sõnul said nad koheselt üle maa kuulsaks, neile anti ajutiselt ihukaitsjad ja mõnda aega kaaluti büroo mujale kolimist.

Büroo värskeim hoone on sotsiaalelamu Mirador Madriidi lähistel. Loomulikult on sotsiaalelamud väga reglementeeritud teema, ent klient, kohalik suurim elamuehituskorporatsioon, oli aldis uuenema. “Küsisime, kas te tahate samasuguseid wc-suuruse aknaga konge nagu mujal Madriidis näha või tahate midagi teistsugust. Proovisime anda elamule teist laadi ühisruumi, et põgeneda sellest klaustrofoobiast. Kui suuri aknaid teha ei saa, tehkem siis suur kollektiivne aken. Kui tavaliselt on elamu siseõuega nelinurkne plokk, siis meie tõstsime ploki ühe serva peale ja tegime üles platsi, mis vaatab üle teiste elamute.” Kõrgel asuvale platsile saab lifti ja eskalaatoriga, seal on lasteaed, baar jne. “Teatud moel tahab ühiskond näidata oma avatust innovatsioonile, aktsepteerides isegi kriitilisi maju ja minu jaoks on see kosmopoliitse keskkonna tunnus,” hindab projekti Winy Maas ise.

““Matrix” võib olla paranoiline Hollywoodi ulmeline kassatükk, ent MVRDV näeb seda sama infovihma. Kuigi tegu pole kinoga ja nemad on arhitektid, asuvad nad nendele nullidele ja ühtedele kuju andma. Hollandlastena teevad nad seda halastamatu efektiivsuse ja fantaseerimisega tõsiasjade üle. Tulemus on see, et infotulv muutub nauditavaks mullivanniks, kuhu me end kasta võime.”

(Aaron Betsky raamatus “Reading MVRDV”, Rotterdam, 2003)