Kahtlemata on kokaiini imago elitaarsem kui näiteks heroiinil. Ja koka on kahtlemata “puhtam” kui heroiin – ei pea jändama süstalde ega nakkustega. Ja isegi kui heroiini ninna tõmmata, muutub ju inimene tegelikult abituks, ta on totaalses audis, samas kui kokaiiniga ajab ta end energiliselt püsti ja on väge täis. Vähemalt oma arust.


Miks on kokaiin mõnuainete kuningas – või oleks õigem öelda kuningkobra – miks on tema mürk nii ihaldusväärne, ent ka ohtlik?


Kokaiin, nagu teisedki mõnuained, on ju tegelikult laiskadele. Umbes nagu kahjulik dieeditablett rasvunule, kes ei viitsi trenni teha ega dieeti pidada.


Mõnu tuleb hetkega ja kindlalt, pole vaja aastatepikkusi meditatsiooniharjutusi nirvaana lähedale jõudmiseks ega ka vaeva, õnne ja annet isiklikeks saavutusteks (näiteks rõõm lapse sünnist, armastuse leidmisest, eduka tööprojekti teostamisest vms).


Tõmbad ühe triibu – ja juba tõusedki kõrgustesse, kõik on kuidagi selge ja ülev. Jah, sa tead, et see on illusioon, mis möödub, aga sel hetkel on sul nii hea olla, et sind ei huvita tulevik – erksinisele taevale ning kristallselgele kihutamisele järgnev hall laskumine ja uimane tuterdamine. Koka on ju eelkõige psühholoogiline fenomen – selge see, et koka all on elu eredam ja värvilisem, ning samas mitte nii, et teadvus muutuks ehmatavalt teiseks (nagu heroiini, LSD või seente puhul). Koka ergutab ego – iga Moskvitš võib koka all muutuda Mercedeseks.


On võimalik olla n-ö teadlik ­tarbija – hoida oma usaldusväärselt allikalt saadud kristalli mustadeks päevadeks –, ent väga vähesed on selliseks teadlikuks tarbimiseks võimelised.


Enamik kaotab kontrolli, sest muidugi on Mercedes ägedam kui Moskvitš. Nõuab hingejõudu, et pärast Mercedest tagasi Mossesse kobida. Kuigi mälestus Mercedesest võib tegelikult ju aidata ka Mossega mõnusamalt elada-sõita.


Kas on mõtet vahet teha nn pühapäevatarbimisel ja kuritarvitamisel? Miks alkohol ja nikotiin on sotsiaalselt aksepteeritud, kuid kokaiin mitte? Mis üldse määrab, millised ained saavad sotsiaal­selt aktsepteerituiks ning mis jäävad põranda alla?


Marssimispulber on hetkel seaduslik väga vähestes riikides, nagu näiteks Boliivias. Üks majanduslik põhjus, miks kokaiini iial enamikus riikides ei legaliseerita, on see, et seda ei ole võimalik seal kohapeal toota ning seega maksustada. Alkohol ja uimastid on ses mõttes palju tänuväärsemad ained. Ja mitte ainult majanduslikult...


Uuringud on näidanud, et kui mõõta ainete negatiivseid toimeid ja sõltuvuse teket, siis kokaiin jääb oma negatiivse mõju poolest alla ainult heroiinile. Näiteks kiire naha vananemine, kuna kokaiin põhjustab magamatust; neerude enneaegne kulumine, südame rütmihäired ja potentsiaalne (surmav) üledoos.


Ja “puhtus”, mis on kokaiini imago lahutamatu osa, võib tegelikult samuti ohus olla. Sa ju ei tea, millest konkreet­ne triip koosneb, mi s on sinna sisse segatud.


Mina isiklikult ei usu, et siinpool Atlandi ookeani kvaliteetset triipu üldse liigub (turvameetodid ja politseivalve on karmistunud, pole enam hullud 90ndad). On ju kokaiini teekond siia geograafiliselt pikem ning kaupmehed, kes sellise riski ette võtavad, peavad oma riski ju hiljem kuidagi kompenseerima. Mida rohkem vahelülisid, seda suurem tõenäosus on tõmmata endale ninna booraksit või soodat või amfetamiini, vaese mehe kokat. Paljud arvavad, et amfetamiini tekitatud pulsi kiirenemine ja ärev olek ongi siis see high. Ei, koka high on palju peenem. Ei mingit veenide tukslemist või infarktihirmu tekitavat südame pekslemist. Kuid selline peen high tuleb ainult tõeliselt puhtast ainest, ja seda ei tohi segada ka alkoholiga (muide, üldse üks põhiline ja väga kahjulik viga, mida narkootikume tarbides tehakse). Samuti nagu on organismile parem mitte segada õlut, viina ja veini ühe õhtu jooksul, on targem manustada ka kokaiini eraldi.


Siiski mõtlen heldimusega oma elu esimesele triibule, mida mulle pakkus ühe pankurist sõbra sõber 1999. aastal – tegelane, kes hiljem kokaiiniga äritsemise eest ka trellide taha pandi.


Olime tema üürikorteris Tallinna vanalinnas. Ta võttis oma teleka tagant välja kilekoti umbes Rubiku kuubiku suuruse valge kobakaga ja tükeldas selle laua peal ära.


“Poisid, tehke üks triip. See siin on puhas kraam, otse Kolumbiast! Siis teate eluks ajaks, milline on see õige, korralik high.”


Nii head triipu polegi ma hiljem kunagi saanud – ka siis, kui reisisin Argentinas ja Brasiilias. Ehk on see aga n-ö esimese armastuse efekt – see torkab alati kuidagi erilisemalt.


Umbes aasta pärast esimest triipu (olin siis üliõpilane) sattus mul kogemata kombel olema paari triibu jagu kvaliteetset kokaiini. Oli vihmane detsembripäev ja ma olin eksamile peaaegu sisse maganud... Ja siis tuli mulle raju mõte minna sellele suulisele eksamile triibu all. Kõik õnnestus suurepäraselt – lihtsalt mu enesekindlus kasvas ja mälu näis paremini toimivat. No ­more no less.


Tegelikult ka kokaiini all liigud sa siiski omaenese bensiinist. Koka on pigem vaimne kui seksuaalne erguti (afrodisiaakumiks on palju mõjusam vana hea punane vein). Ma ei kujuta ette, mida mitteintellektuaalsete huvidega tüübid koka all teevad, mis mälu- või analüüsikanalid neil avanevad.


See tundub nagu kinkida mikrofon inimesele, kes ei oska laulda.


Olen näinud paljusid sõpru kokaiini ohvriks langemas – lihtsal põhjusel, et inimene ei suuda ju hea asjaga piiri pidada. Ja tõesti – alkohol võtab sind aastatega, narkootikumid, eriti kokaiin, kuudega.


Ise pean ennast n-ö eriti teadlikuks ja ettevaatlikuks tarbijaks. Ma ei ütle ei, kui tean, et aine on usaldusväärsest allikast. Aga ma ei tee pingutusi, et ainet hankida. Ja praegu ongi viimasest korrast juba rohkem kui neli aastat möödas. Elul on ka palju muid ahvatlusi ja pole suuremat lusti kui su ajus naturaalselt tekkinud dopamiinist, olgu see siis heast seksist kallimaga või ülikooli lõpueksami sooritamisest.


* Sasha Stein on varjunimi, toimetusele on autori tegelik nimi teada.
kosu - kokaiinitarbimise tõttu tekkinud majandussurutis?