Kolm küsimust: Katrin Saks

Euroopa parlamendi liige

Mõni raamat või autor, mis või kes on teenimatult ära unustatud?

Lugesin mõni aasta tagasi läbi kogu August Gailiti loomingu ja olin ühtaegu nii vaimustatud kui ka kurb. Vaimustatud, sest ükski teine varasema aja kirjanikest pole nii kirglikult kirjutanud armastusest ega suutnud luua nii huvitavaid naiskujusid. Kurb, et Gailit ei kuulunud nende hulka, kes oleks vääristanud minu raamaturiiulit siis, kui hakkasin maailma avastama. Mind võlub tema elegants ja kirg, millist meie muidu raskepärases kirjanduses harva kohtab, samas tema eriline suhe ja tundlikkus looduse kirjeldamisel. Ikka ja jälle taban ennast mõtlemast ühele tema väga sügavale novellile “Võõras veri” kogumikust “Kas mäletad, mu arm?”. See on lugu inimese üksindusest, tema juurtest, ühe kadunud hõimu saatusest, inimese ja rahva elujõust.

Parim enne-und-raamat, mille võib kas või kaissu võtta?

Head raamatud röövivad und, niisiis püüan end magama panna millegagi, mis uinutab. Muinasjutud sobivad selleks hästi. Näiteks viimase loetud muinasjuturaamatu andis välja Kuuba Välisministeerium ja see kannab pealkirja “Kuuba ja inimõigused”.

Oh-mul-on-selle-raamatuga-nii-lahedad-mälestused?

Lustisin täiega, lugedes Liz Gilberti reisikirja “Söö, palveta, armasta”, mille tegevus toimub Itaalias, Indoneesias ja Indias ja mida autor ise kirjeldab kui püüdlemist kõige poole. Tegemist on väga hea huumorimeelega Ameerika naiskirjanikuga, kelle reis kujutab endast tegelikult teekonda iseendani.

Kogesin seda raamatut lugedes nii avastamis- kui ka äratundmisrõõmu ja nautisin tema eneseirooniat, mis pole enamasti just naiste kõige tugevam külg.