Max Jakobsoni “XX sajandi lõpparve”. See 900-leheküljeline teos on kokku pandud kolmest Jakobsoni soomekeelsest teosest. See on analüütiline, pateetikavaba ja kriitiline tagasivaade Soomele ja maailmale 20. sajandil. Mu meelest peaks Jakobsoni teos olema kohustuslik lugemine kui mitte igale eestlasele, siis vähemalt igale Toompeal istuvale poliitikule kindlasti.


Mis raamatut ei raatsiks isegi parimale sõbrale välja laenata?


Douglas Wellsi “Jänki seiklused Hiiumaal”. Meie raamaturiiulisse jõudis see humoorikas raamat 2003. aastal ja kadus siis sealt jäljetult. Ükski sõber ei tunnistanud üles, et tema selle raamatu lugeda võttis. Kui nüüd ETV näitas paar nädalat tagasi dokfilmi Douglas Wellsist, siis jõudis see raamat sõbra-sõbra-sõbra kaudu pärast nelja-viit aastat eksirännakuid meie raamaturiiulisse tagasi.


Kolleeg Peeter Kaldre küsis juba seda lugeda – eks ma pea talle sõnad peale lugema, et raamat veel viieks aastaks rändama ei läheks :)



Oh-mul-on-selle-raamatuga-nii-lahedad-mälestused?



Ma käisin kas 2. või 3. klassis ehk aasta võis olla 1985, kui Lihula kultuurimaja külastas näitleja ja lastekirjanik Helle Laas. Kohtumise lõppedes oli kõigil võimalik osta Laasi raamatuid ja sinna autogramm saada. Mul aga polnud niipalju kopikaid, et osta kas või üks Laasi raamat. Samas müüdi ka teisi ja odavamaid raamatuid. Ostsin Luigi Malerba raamatu “Kodanik Koni” ja läksin sellega Laasi juurde. Ta vaatas mulle pisut imestunult otsa, aga kirjutas oma autogrammi raamatusse. Ma ei tea, kas Kodanik Koni või selle autogrammi pärast, igal juhul sai sellest üks mu lemmikraamatuid.