Kolm päeva teel
Reede varahommikul on taevas ühtlaselt hall, piserdab klassikalist seenekat ja õhus on tunda sügise lõhna. Vihmavarjude alt saadavad mind möödujate pilgud – täies matkavarustuses reisisell näeb sel hommikutunnil Tallinna kesklinna märgadel tänavatel tõesti kohatu välja. Kui möödakäijad teaksid, et ma ei suundu tavapärastele matkaradadele vaid kolm päeva kestvale palverännakule, pööraksid nad pead küllap veel suurema nurga all.
5-7 augustini toimunud Eesti Kirikute Noortenõukogu korraldatud oikumeeniline palverännak noortele on esimene omataoline. Palverännakute kõrgaeg lõppes Eestis 16. sajandil katoliikluse kadumisega, kuid viimasel ajal on traditsioon taaselustunud, nii seetõttu, et 20. sajandi lõpul hakkas katoliku usk Eestis jalgu taas alla saama, kui ka tänu oikumeenilisele, konfessioone ühendavale liikumisele.
Rõugest Vastseliinasse suunduva palverännaku sihtgrupiks olid noored ja kuna retk viidi ellu Euroopa Ühenduse programmi Euroopa Noored toetusel levis teave ürituse toimumise kohta ka ilmalikke kanaleid pidi. Osalema oodati sadat noort inimest, kohale tuli sellest arvust veidi alla poole.
Kuigi jalgsimatk algab alles Rõugest, saab minu ja teiste Tallinnast tulijate jaoks retk alguse juba Lõuna-Eestisse sõitvas bussis, kus meelelahutuseks näidatakse Danny Leineri jaburat komöödiat “Kutt, kus mu auto on?”. Bussis naerdakse. Ilmneb, et kristlikele noortele läheb lugu kahest ennast mälukasse pidutsenud jobust sama hästi peale kui nende vähemreligioossetele eakaaslastele. Siis hakkab bussi alumisel korrusel käest kätte käima mikrofon. Loetakse “päeva sõna”, mis on millegipärast inglise keeles. Kusagilt kilgatakse lugemise vahele: “Keegi ei viitsi seda niikuinii kuulata!” “Ma olen klassiekskursioonile sattunud!” käib peast läbi mõte. Õnneks õnnestub mul pealetungiv skepsis maha suruda.
Rõuges särab päike. Korraldustoimkond tutvustab kiiresti kodukorda: alkoholi ei tarvitata, suitsetama peaks teisest eemal, mobiiltelefonid võiks välja lülitada või hääletule režiimile panna, ühesõnaga, kaaspalverändureid häirida ei tohi. Kohe algab Rõuge kirikus teelesaatev jumalateenistus. Kiiresti saab selgeks, et rännaku programm tuleb tihe ja on asjalikult organiseeritud – niisama jokutamiseks ja mökutamiseks aega ei anta.
Rõuge koguduse diakon Kätlin Liimets lubab, et saame oma reisil näha nii päikest kui vihma. Selline ilmaennustus ei meeldi kellelegi, kuid kirikus öeldud sõnad osutuvad prohvetlikuks. Esialgu paistab ikka veel päike. Peale toidupakkide kättejagamist on aeg teele asuda, kuid enne seda, kui me paaridesse jaguneme ja maanteeäärt mööda Haanja poole astuma hakkame loeb palverännaku juht Mihkel Madalvee ette lõigu mäejutlusest. Esimene pooltund jalgsimatkast on mõeldud vaikimiseks ja kuuldu üle mõtisklemiseks. Leian, et mu klassiekskursiooni hirm osutus asjatuks.
Peale vaikuseaja lõppemist on aega omavahel tutvumiseks. Saan teada, et harbras blond tütarlaps minu kõrval on arvutilingvist, kes osaleb Harjumaa vabatahtliku päästepatrulli töös ja teeb endale tsiklilube. Seltskond on eklektiline ja põnev, palju on üliõpilasi, kiiresti märkan ca 40 osaleja seas kolleegi – ajakirjanikku, kes nagu hiljem selgub, kirjutab rännakust artiklit Eesti Kirikule. Konfessioonidest on esindatud luterlased, õigeusklikud, metodistid, baptistid, adventistid, nelipühilased ja karismaatiline episkopaalkirik.
Suurelt-Munamäelt võetakse suund Plaani poole, kus päev lõpeb õigeusu jumalateenistusega Plaani kirikus. Teenistus toimub küünlavalgel, sest kirikus elektrit pole ja seda sinna ka ei tule. Karismaatiline vööni habemega isa Rafael jutustab kiriku minevikust, plaanidest rajada Plaanile mungaklooster ja vastab hea meelega ka õigeusu ABC-d puudutavatele küsimustele, seda senikaua, kuni küünlad meie käes veel põlevad. Peale seda saabub ööpimedus ja -rahu kiriku taga telgis. Ritsikad saevad ja varavalges hakkavad kirikutornis nokka plagistama toonekured. Kontakt loodusega on igatahes saavutatud. Palverändurite suhtes ollakse teel kord rohkem, kord vähem vastutulelikud, näiteks tualetikülastus kirikust üle tee asuvas Plaani Lodge’is maksab “kaks krooni laks” nagu sõbraliku külalistemaja perenaise käest kuuleme.
Rännaku teisel päeval saabuvad ennustatud raskused ja katsumused. Hommikune seenevihm läheb päeva peale üle lausvihmaks ja poolel teel Plaanilt Vastseliinasse pakitakse autosse ka esimene “haavatu”, kes omal jalal enam edasi ei saa kõndida. Plaasterdamist vajavaid kandu ja varbaid jätkub – laupäeval tuleb kokku läbida 20 kilomeetrit. Kui lõpuks Vastseliinasse jõuan olen aluspesuni läbi vettinud. Riided õnnestub küll kiiresti ära vahetada, kuid kontserti ajal rõskes kirikus tekivad kõigest hoolimata külmavärinad. Vihma käes uuesti niiskeks saanud kampsun jääb naks ja naks kirikupingi lakitud seljatoe külge kinni. Tunnen, et hakkan vaikselt “usku kaotama” ja leian end aru pidamas, kas Eesti Kontserti auto, mis belgia organisti Edvard De Geesti Vastseliina kirikusse tõi ehk pärast kontserti Tallinnasse ei sõida. Kirikust väljudes ootab aga ees liiga-hea-et-olla-tõsi üllatus – saun! – kõige parem kopsupõletiku profülaktika.
Kuna ilm telkimiseks hästi ei sobi hellitatame lootust öö siseruumides veeta. Palverännaku projektijuht Diana Tamm naerab tekkinud olukorra üle: kirikul tuleb palverändurid vastu võtta nagu ennemuiste ja kõik on pealekauba veel märjad ja hädised. Pastoraat näeb meie ja meie kottidega välja nagu põgenikelaager. Ruumipuudusel pakub õpetaja Toivo Hollo ööbimiseks kirikuhoonet. Grupp palverändureid ööbibki orelirõdul, teised seavad ennast laagrisse otse altari ees.
Palverännaku mõistet defineeriti möödunud kolme päeva jooksul korduvalt, samamoodi püüti lahti mõtestada ka meie teekonna eesmärke. Ajaloolane Aldur Vunk meenutas Gregorius Suure sõnu, kes on öelnud, et palverännak on aeg, mille jooksul inimene leiab midagi sellist, mille ta tavaelus laseb kaduma minna. Sama ideed sõnastasid ümber ka teised loengupidajad ja jutlustajad. Kõige lihtsamama ja sugestiivsema tõlgendusena jäi mulle meelde Margus Kivi selgitus: kui eemaldume mürast meie ümber ja käime vaikides, kuuleme oma sisemist müra, kui sellest üle saame, kuuleme enda sees Jumala häält.
Pühapäeval läbime me senikäidust kõige lühema vahemaa – ca viis kilomeetrit Vastseliina kirikust piiskopilinnuseni, kuid see ei ole kõige kergem distants. Tavalise jalgsimarsi asemel toimub kirikust linnusesse ristikäik, mille jooksul peatutakse palvetamiseks 14 korda. Linnuses toimub tagasihoidlik palverännaku lõpetamine. Hetkel, kui püüan endasse vaadata ja leida, kas see vaimulik retk minusse mingi jälje on jätnud või midagi muutnud, näen ma piiskopilinnuse müürilt julgestusköiega alla laskuvat noormeest, kes alles pool tundi tagasi meie protsessiooni eesotsas suurt risti kandis. Telliskivid linnusemüürilt lendavad ja mul tekib õõvastav tunne, et olen otsaga algusesse tagasi jõudnud: küsimuseni, kas “Noorte palverännaku” puhul on tegemist ulakate omapead jäetud laste väljasõidu või millegi enamaga. Millist sisemist kultuuri peaks ootama kristlike väärtuste kandjalt? Bussis lõbustavad kojusõitjaid Tom ja Jerry.
