Kolm sajandit pidu
New York – New Orleansi rong meenutab Terry Pratchetti
kummalist maailma. Sööstame süstikuna läbi Kettamaailma
laadis ürgmetsade ja soode, nagu komeet, nagu tsivilisatsioonide
kokkupõrge. Rongi sisemuses on viimase peal 21. sajandi tehnika, mida
minust kaks korda suuremad musta värvi inimesed, ümmargused nagu
õhupallid, usinasti kasutavad. Kõik on äärmiselt
lõbusas tujus ja ööpäev hiljem, kui rong Mississippi
osariigist Louisianasse saabub, on läpakad ja DVD-mängijad nurka
visatud ja kõik nii suurteks sõpradeks saanud, et huilgavad
lustlikult üle vaguni.
Päike Pontchartraini järve
kohal on täiesti võõrast värvi, tumepunane, ja kukub
vette nii kähku, et New Orleansi jõudes on juba pime. Viskan
taksojuhtide frivoolsete kutsete peale pea uhkelt kuklasse ja tänan
jumalat, et ratastega kohvri leiutamine on andnud reisijale samasuguse vabaduse
nagu antibeebipillid naistele. Olen kaardi pealt kindlaks teinud, et minu
hotell asub kolm tänavavahet kuulsast Prantsuse kvartalist, kuskil
siinsamas. Ent internetis hotelli broneerides ei olnud kirjas, millised
tänavavahed need on. Järsku on ontlik elukeskkond lõppenud ja
algab slumm. Kahemeetrised mustad mehed, silmavaade nii metsik, et süda
vajub kolksti saapasäärde, tuiavad õhtuses pimeduses. Iga
viies maja on ripakil, põlenud, mahajäetud ja mul ei tule esimese
ehmatusega pähe, et hävitustöö võib olla
põhjustatud mitte inimeste, vaid kurikuulsa Katrina poolt.
Maja juures, mille katuseräästas on silt “Trust Jesus”
ja akna peal “Beware of the dog”, röögib üks
tüüp täiest kõrist. Lohutan end mõttega, et
kultuurid on erinevad ja ma ei pea kohalike karjeid südamesse
võtma. Aga kui mingi vari hakkab hõikudes mu kannul käima ja
teine läheneb otsustavalt kõrvaltänavast, jään
abituna seisma. Mõlemad tüübid pakuvad lahkelt oma abi,
selgitades, et silt tänavanimega on vale ja ma pean pöörama
hoopis vasakule ja siis veel vasakule. Nonii, seda skeemi olen õnneks
Indias juba kogenud: turist juhatatakse 200 meetrit enne sihtkohta valesse
suunda, väites, et kaart on ekslik. Tubli, valgele inimesele tulebki koht
kätte näidata! Mis ta siis on nii ülbe, kalgi südamega ja
rõvedalt rikas (viimast on talle veel kõige raskem andeks anda).
Vieux Carré
Järgmisel päeval
kostab ka Prantsuse kvartalis musta mehe kisa, nüüd saadavad seda
saksofon ja kontrabass ning needsamad häälitsused, mis sundisid mind
eelmisel õhtul hirmunult kotti vastu rinda suruma, avavad kerge vaevaga
turistide rahakotirauad. See on müümise kunst, mõtlen, aga kas
on oma hinge karjeid tingimata vaja maha müüa.
Ma ei tea
vastust, seepärast astun sisse voodoo poodi. Jätan ostmata
nööpnõeltega nukud, mille abil vaenlast hävitada, ja
otsustan rahaloitsu kasuks. Aga rahaloitsud on kõik juba välja
müüdud. Saadaval on õnne, armastuse, hingerahu ja seksuaalse
külgetõmbe loitsud. Võibolla polegi neid siin vaja, sest
Prantsuse kvartal ehk French Quarter ehk Vieux Carré on nii
seksikas, kui üks linn üldse olla saab. Baare ei panda kunagi kinni,
toit on vürtsine ja elav muusika kostab kõikjal. Vastlapäeva
paiku toimuva karnevali Mardi Gras afterparty kestab aasta läbi juba mitu
sajandit ühtejutti.
Prantsuse sensuaalsus ja Aafrika
rütmid, see kooslus paneb isegi uimase põhjamaalase tantsusammul
liikuma. Lisaks on siin sajandite jooksul kanda kinnitanud saksa
sisserändurite õ
;
;llekultuuri, iirlaste Püha Patricku päeva mürgel, Haiti
nõidade voodoo maagia, kreooli armastus maskiballide vastu, cajuni
kokakunst ja hispaanlaste raudpitsist rõdud. See kõik on
tänaseni alles, aga paraku USA turismitööstusele omases
ketšupilaadses kastmes, mis ühtlustab kõik maitsed.
Jazzmuusikud ja Jacksoni väljaku lilla habemega ennustajad on ju
huvitavad, aga suveniiripoed, maskid ja mänguautomaadid muutuvad peagi
tüütuks.
Prantsuse kvartali turistikohvikutes on vähe
elu, kuid sisenedes tavalisse toidupoodi, kuulen musta saalitöölise
põrisevat hüüatust: “Oh, no!” Sellele sekundeerib
paks ostjamammi müügisaali teises otsas helisevalt: “Oh, no!
Oh, no! Oh, no!” Intriig toimib, elu saab värvi, jazz võib
alata.
Armstrongi park, endine orjaturg, on musta rahva
päralt. Pasunad on platsis ja neiud hööritavad hoogsalt
tagumikke. Rongkäik liigub Tremé alguli poole, puhkpilliorkestri
vahel sõidab limusiin, mille kapotil lebaskleb hooletus poosis mees.
Tahaksin siit jätkata, et valge inimene ei oska pidu pidada, kuid
reede õhtu Prantsuse kvartalis kummutab selle teooria. Pidu on
vägev ja kaasakiskuv. Mööda Bourboni tänavat liigub
lustakas rongkäik ja inimesed loobivad üksteisele meeldimise
märgiks värvilisi pärlikeesid.
“You can drink
on the street!” julgustab silt. Erinevalt muust USAst võib siin,
Prantsuse kvartalis, tarbida alkoholi kus iganes. Kokteilide nimed
räägivad iseenda eest: “Sex on the Beach”,
“Hurricane”, “Blow job” ja kõige viimane hitt:
“Hand Grenade”, lääge ja kange jook granaadikujulises
plastpudelis.
See on kõige populaarsem jook ka
laupäeval, kui pidu ise on juba pisut hapu moega.
Purjus inimestest
tüdinud, otsustan minna paadiekskursioonile Mississippi sohu, kus elavad
alligaatorid, kilpkonnad, mitut sorti kured, saarmad ja muud veeolendid. See
reis on täpselt nii lahe, nagu võib ette kujutada.
Kallis Katrina
Ekskursioone pakutakse New Orleansis
rohkelt. Surnuaiatuurid (surnuaiad näevad välja nagu linnad, sest
surnud maetakse vesise pinnase tõttu maa peale), jõetuurid
Mississippil, hilisõhtused tondituurid, voodoo-tuurid, kodutuurid,
orkaanituurid Katrina jälgedes.
Andku Katrina mulle andeks, ma
ei taha tema mõjujõudu pisendada. See torm on USA ajaloo suurim
ja kõige rohkem maksma läinud orkaan. Temast on kirjutatud
raamatuid ja inimesed üle Ameerika saavad tänaseni tänu talle
tööd. Sorry, Katrina, kuid vaadeldes tähelepanelikumalt
maja, milles ma elan, ja lagunenud kõrvalmaja, mida kõpitseb must
mees, kes tuli just tagasi Saksamaalt, mõtlen patriootiliselt, et
üks tubli Pärnu sügistorm oleks selliste kipakatega sama
hästi hakkama saanud. Meenub “Kolme põrsakese”
muinasjutt. Mis oli selle venna nimi, kes ehitas France Quarteri ja Business
Districti, mis tormis ei hävinenud? Nuff-Nuff?
Igatahes see
kolmas vend, kes tundis ehituskunsti saladusi, kutsus kergemeelsed vennad,
kelle majad maa pealt pühiti, varju oma suurde ilusasse uude kodusse,
mille nimeks Louisiana Superdome. Ent oh häda, kuri Katrina leidis ka
selle üles ja raputas katust, nii et kuus inimest sai surma. Neli neist
suri narkootikumide üledoosist, üks tegi enesetapu.
New
Orleansi äärelinnad on endiselt varemetes, aga mõningaid
ellujäänuid võib näha Prantsuse kvartali tänavatel
oimetuna lebamas ka täna, kaks aastat hiljem, ning Nuff-Nuffi roosad
sugulased, kes on tulnud New Orleansi pidu panema, on sunnitud
neist üle astuma, käsigranaat peos.
Miks me
laulame
Ehkki kõik märgid näitavad, et jumal
hoiab alati roosa põrsakese poole, on Tremé agulis igal
tänaval vähemalt üks kirik. Meenutades, kui lõbus oli
eelmisel pühapäeval New Yorgis Harlemi gospelkirikus, lähen
suurte ootustega pühapäevahommikusele jumalateenistusele. Aga see
siin pole lustakas gospel, vastukaaluks pidutsevale linnale tehakse siin
tõsist tööd rassilise eneseteadvuse kallal. “Kes ma
olen?” pole pelgalt filosoofiline küsimus, vastuseks on kuulsate
afroameeriklaste pildid kiriku kavalehel, kus on rohkem juttu mustade
kuulsusrikkast ajaloost kui jumalast.
Sõna võtavad nii
täiskasvanud kui lapsed ja teismelised, isegi üks vaimupuudega
persoon, kellele plaksutatakse veel kõige rohkem. Pooled esitavad oma
etteaste lauldes, nad laulavad meisterlikult, nagu professionaalsed
jazz-lauljad. Isegi see siidkleidis ja kübaras proua, kes üldse viisi
ei pea. Elegantses ülikonnas pastor käristab häält nagu
vana Louis Armstrong ise. Meeleolu väikses vineerist kirikus on nii
ülesköetud, et liigutusepisar tuleb silma.
“Miks me
laulame?” alustab pastor jutlust. Ja räägib loo orjast, kes
laevaga üle mere Ameerikasse tuuakse. Öösel, keset ookeani ...
rotid ... jumal ... pastor tõstab häält, veel ja veel, kuni
röögib metsikult, sada korda hullemini kui mees tänaval, kes
mind esimesel õhtul surmani ära ehmatas. Ta lõugab ragiseval
häälel, nii et maja väriseb: “I was black, I was
black...”
Orjapõlv, see näib vinge värk
olevat! New Orleansi rahvas oskab oma äpardustest suure numbri teha. Miks
meie, eestlased, ei armasta oma torme ega oska orjapõlve
vägitegusid hinnata, mõtlen. Miks meie laulame?