Kõmakas!
Jalas on tal camouflage-püksid. Tema paremale käele on tätoveeritud hieroglüüfid. Alt üles lugedes tõlgib ta nende tähenduseks: truth, sound, death.
Tema vasaku, mitte vähem jässaka käsivarre nahasse on söövitatud Šveitsi sürrealisti H. R. Gigeri * visand Biomechanical twins.
Ta võtab kotist kaks Originaali, need avanevad ja me räägime tema bändist, tema bändi uuest plaadist ja muusikast ja muusikast ja muusikast.
Tema nimi on Holden Laamann, kuid kogu (Eesti) rock’imaailm teab teda nime järgi Bonne. Juba 13. aastat veab ta kõige tähtsamat kohalikku masina-rock’i löögirühma Pedigree. Rock’iajaloo ilmumata raamatusse on kirjutatud, et Pedigree tõi Eestisse – või lausa kogu Baltikumi – industrial’i.
Pedigree on nende aastate jooksul välja andnud peotäie albumeid. Bonne ümber on ses bändis pille väänanud pea kaks peotäit muusikuid. Nende dünaamiline, aga massiivne ja õrnemaid kõlarikilesid purustav, spasmilisi plahvatusi ja hüperelektrit täis rock pole eales katsunud jõuda lähedale millelegi, mida võiks nimetada üldrahvalikuks läbilöögiks. Eh, mis... ausalt öeldes ei sobi need kaks viimast sõna siia konteksti…
Sest vaadake, on tunne, et Pedigree’d juhitakse Kuu-tagusest punkrist või siis maa-alusest hi-tech-staabist, mille aadressi ja uksekoodi teavad vähesed. See on, muidugi, kujutelm. Kujutelm, mis on summa kogu Pedigree omapäisest, iseolevast, kindlat asja ajavast saagast, mis pole eales arvestanud sellega, mida lubab homseks moeilmateade. Ja millele on ehitanud kättepaistva kesta Pedigree fantastilisteks kippuvad live-show’d, nende vihjelised sõnumid ja kogu Pedigree Sonic Underworld – bändi sisekompanii, kes vastutab logode, plaadiümbriste, t-särkide, veebikodu ning EWs harukordselt muljetavaldavate muusikavideote eest. Jah, kujutelm, sest kõige olulisem juhtimispult asub ikkagi väga maises punktis – Bonne peas. Kuulama on oodatud muidugi kõik, kes tahavad ja kes julgevad.
Pedigree andis juulikuus välja uue albumi “Growing Apart”. See on neetult hea plaat. Hüpnootiline ja meelemärkust uputav, raputav ja siis uinutav, riffide, karjete ja ettevaatlikuks tegevate huugamiste tihnik. Bonne ja teised pedigree’lased - Taavi “Taff” Aavik (elektroonika ja kitarr) ja Ardo Kivi (basskitarr) - võinuksid plaadi trükist tulemise päeval teha mitte ühe, vaid vähemalt kümme võidukat tagurpidi-saltot.
Aga Bonne istub rahulikult trepisillutisel ja räägib albumist, mis – väga võimalik, et – on ka tema kõige isiklikum ja seeläbi raskem, lähedasem ning hindamatum teos.
Kõigepealt, mis on plaadi nime “Growing Apart” taga? Kes või mis kellest või millest lahku kasvab?
Seda on päris raske seletada… Igal inimesel on seal personaalsed asjad sees, mida võibolla rääkida ei tahagi. Üldiselt: lahku kasvamine oma minevikust. Samas ei ole mul midagi mineviku vastu ja ma ei eita seda. Just nagu uueks muutumine või midagi sellist. Võibolla ka lahkukasvamine kohalikust scene’ist.
Pedigree on kohalikust scene’ist lahku kasvanud?!
Jah, ma ise ja seoses sellega ka Pedigree. Ega ei ole enam niimoodi, nagu kunagi oli, ja selle üle on mul hea meel. Mis oli kunagi? See on raske ja liiga pikk teema, et kõiki neid pointe välja tuua. You’ll find out, mis toimub. Informatsiooni on minu arust piisavalt saadaval. Kel huvi, see otsib ja leiab. Eesti on ju nii väike ja me oleme ikkagi Eesti bänd.
Ja mulle on alati meeldinud, kui asi on nii palju ebamäärane, et vaatajal-kuulajal jääb midagi enda otsustada. Hoiaks pigem platvormi, kus inimene leiaks midagi, kust ise edasi mõelda.
Kuid need personaalsed teemad – kas igal bändiliikmel on mõni isiklik asi siin sees?
See message’i pool on alati minu kirjutatud. Mul on lihtsalt hea meel, kui teised on nõus sellega, mis ma välja pakun, ja see jõuab plaadile. Tavaliselt ikka jõuab.
Ja minu puhul on see teema – “Growing Apart” – natuke nostalgiline või isegi kurb, et osa paiku ja inimesi jäävad vanemaks saades aina kaugemaks…
Mu isa suri suhteliselt hiljuti… Ja õudselt kahju on, et paljud asjad jäid selgeks rääkimata, kuna… kasvasime lahku. Just nimelt, growing apart.
Oled isale pühendanud terve uue plaadi ja selle valmistamise…
Jah. Vaatamata kõigele olime hingesugulased. Ta oli mulle suur eeskuju. Kuigi pärast seda, kui ma Tartust ära kolisin, me suurt ei suhelnud. Mul on väga kahju, et tüüp nii järsku ära kadus. Oleks tahtnud temaga veel palju rääkida…
Pedigree uuel plaadil tundub olevat vähem tehnoloogilisi vidinaid ja kribisevat lärmi – miks nii?
Jah. Püüame viimase plaadiga natuke ajaga kaasas käia. Pole vahest huvitav, kui kogu aeg on üks ja sama. Tegelikult on meie uue plaadi ampluaa märksa laiem – siit võib leida hetki hingele ka totaalne post-rock’i fänn või kes iganes. Plaat ei ole industriaali vaos enam kinni. Kindlasti mitte.
“Growing Apart” on kõige parem näide, mis me teha kavatseme. Aga nojah – mis ta muud saabki olla!
Plaadi esitluskontserdil tabasin end mitmel korral mõtlemast “See on nagu stoner-rock”. Kas ma panin väga mööda?
Tore, kui leitakse ka selliseid elemente. Kindlasti on stoner ka meil sees. Juba meie albumist “Spite Rising” (2000. a) kirjutatud arvustuses rääkis Koit Raudsepp stoner-rock’ist ja andis valemi, et plaat võrdub stoner-rock pluss White Zombie miinus ma-ei-mäletagi-mis-asi.
Ise kuulan nn stoner-rock’i päris palju – Corrosion of Conformity, Clutch, Fu Manchu… Selge see, et sealt ka mõjutused.
Aga plaadilt kostis uus Pedigree võrdlemisi metalline…
Otseselt metal’it hakkab minu arvates meil järjest vähemaks jääma. Võib-olla aastal 97, kuni ilmus “Spite Rising”, oli metal’i külg kõige tugevam. Nüüd hakkame sellest võõrduma. Kuid et metal on südamelähedane, siis mingid elemendid jäävad igaveseks. Viimasel plaadil on neid minu arust vähem.
On mõnel uue plaadi lool konkreetne stoori taga?
Olen selline laulukirjutaja, kellele meeldib asju üldistada. Konkreetseid ja kindlaid asju ma natuke kardan. Nad on seal olemas, aga maalin neist üleüldisema pildi. Et ta oleks vastuvõetavam. Ja et kuulajal oleks võimalus sellest omamoodi aru saada. Midagi kindlat – näiteks, et läksime Pärnusse ja siis juhtus see ja see – pole mul jutustada ühegi loo kohta.
Millist Pedigree albumit sa kõige õnnestunumaks pead?
Kindlasti viimast.
See on vist alati nii, eks?
Ideaalis peaks küll niimoodi olema. Sest et kui sa teed järgmise plaadi enda arvates sitemini kui eelmise, siis on kuskil kala sees. Kuigi tihtipeale nii juhtub. Ja bändid ja artistid annavad endale sellest ka aru. Et lihtsalt juhtub.
Meil õnneks – ei tea, kas karjäär on olnud veel nii lühike või… – pole kahtlustki, et see viimane on kõige parem.
Mis teeb ta kõige paremaks?
Üldine küpsus vist. Ise olen ka sellisesse state’i jõudnud, et umbropsu enam ei rapsi. Ma ei taha öelda, et varem on ainult umbropsu rapsitud, aga seoses aegade ja tingimustega, mis kõvasti muutunud, on osa asju tehtud liiga eksklusiivselt.
Esimesed plaadid sai lindistatud ju kolme päevaga. Kui materjal oli valmis, läksid stuudiosse: esimene päev salvestasid kõik pillid sisse, teine päev vokaal ja sämplid, kolmas päev kokku miksimine, ja oligi plaat valmis. Niimoodi need asjad tänapäeval enam ei käi.
Samas on just “Rossanakka” (1995. a) peal palju kihvtilt välja tulnud eksperimenteerimisi. Millest ma tunnen omakorda natuke puudust – praegu on võimalusi eksperimenteerimiseks ju tegelikult rohkem.
Millist plaati pead sa tagantjärele ebaõnnestumiseks? Kus sa sooviksid näiteks midagi muuta?
See on mulle märksa raskem küsimus… Kindlasti ei saa olla ebaõnnestunuim “Drug TV”. See on “kogutud teosed” – paar uut lugu, remix’id, mõned cover’id, seal pole midagi muuta.
“Spite Risingu” puhul olime omal ajal ilgelt rahul. Õieti hakkasin sellest sotti saama pool aastat pärast ilmumist, kui olin kuskil välismaal ja alles hakkasin korralikult kuulama. Tavaliselt on ju nii, et kui plaat on valmis, on tegemisest nii siiber, et ei taha seda nähagi. “Spite Risingu” lood meeldivad õudselt, aga saundi ja produktsiooni poolelt on kõvasti tunda, et ajad olid sellised ja ei saanud teistmoodi teha. Muudaks ehk üldist kõlapilti.
Aga vanad on vanad. Neid ei tahaks juba sellepärast muuta, et nad on vanad.
Millal Pedigree esimesed kassetina ilmunud albumid CDdena uuesti välja antakse?
Plaanid on. Meil on jutt pooleli meie praeguse plaadifirmaga (Nailboard Records – aut.). Kõigepealt on plaanis just “Spite Rising” – mida sai kunagi omal käel välja antud ja vaid paarsada tükki vist – uuesti välja anda. Siis vaatab edasi.
Kindlasti peaks vanadest uued partiid tegema, kas või CD-Rina, sest kogu aeg küsitakse midagi vana. “Mindclouds” ilmus ju 94! – paljud tänased fännid ei saanud tollal midagi aru, nad olid liiga noored. Kassette pole võimalik saada ja paljudel pole enam ka kasseti kuulamise võimalust. Ma võtsin “Rossanakka” kasseti mõned aastad tagasi ju ema käest. Ema oli selle poest ostnud ja mul seda enam loomulikult polnud.
Sa oled ainus Pedigree nn originaalliige. Bändist on aastate jooksul päris palju muusikuid läbi käinud. Kas sa oled liiga nõudlik või miks see nii on?
Eks põhjuseid ole erinevaid. Paljude endiste bändikaaslastega olen endiselt väga hea sõber ja peamised lahkumiste põhjused on olnud geograafilised. Ma ju kolisin Tartust ära. Praegu ei tundu utoopiline, kui üks tüüp on Pärnust, teine Tallinnast, üks Tartust, ja käia koos mussi tegemas. Eks raskem ole, aga tol ajal oli see crucial. Otsustav.
Mulle meeldib aeg-ajalt koosseisu vahetada. Ühe tiimiga on mõni väga lahe etapp läbi tehtud ja siis tekibki tunne, et see etapp on läbi. Ning edasiminemiseks oleks uusi mehi vaja.
Samuti ei ole ma kunagi lugu pidanud klassikalisest rock-bändi formulast, et oh! – meil on trummar, bassimees, laulja, kidramees, võibolla teine kidramees ka, ja kui keegi vahetub, siis on see suur ime! Või big deal. Minu arust on paremates bändides tuumikuks üks, kaks, maksimum kolm meest. Ülejäänud, kes live’il mängivad, on selline muutuv seltskond sõpradest ja inimestest, kes tahavad koostööd teha. Ongi lahe. Ei pea olema kindlaid piire.
Kui tuntud on Pedigree oma scene’is ülemaailmselt?
Mingil määral ilmselt ikkagi on juba. Aga ega ma ei ole väga tegelenud bändi surumisega üldsuse teadmisse. Mõned enda iidolid olen nii palju kätte saanud, et on võimalik inimesega rääkida ja minu jaoks on see isegi tähtsam! Kui Mick Harris (ansambel Scorn – aut.) kirjutab mulle vastu ja ütleb, et saada aga uus materjal, ja vaatab, et võibolla teeme remix’i.
Mis sa kostad üldlevinud arusaamisele, et industrial on pigem viha muusika ja tume formaat?
Nagu kõigel on ka industrial’il alavoole väga palju. Kõige levinum on tänapäeval see gooti-nation, kes mustade juuste ja nahkriietega ringi kõnnivad, selline fetiš- ja S/M-kalduvusega ülielektrooniline muusika. See mulle eriti ei lähe.
Mulle meeldib elutervem külg. Paljud bändid, kes mulle meeldivad – kas või näiteks äsja nähtud Killing Joke –, on pigem poliitilise kallakuga, erinevalt enamikust elektroonilisest industriaalist, kelle sõnum on must ja külm. Meie sõnum on eluline. Sotsiaalne, tavaline. Ma ei ole eriline darkside’i mees.
Kas sa ise oled millegi peale vihane?
Kui üldse millegi peale vihane ei oleks, oleks ka jama. Ma olen vihane paljude inimeste, nähtuste, paljude süsteemide peale – ei mõtle siin ühtegi konkreetset kehtivat poliitilist või riigi süsteeme.
Ma saan aru, et see küsimus tekib. Eriti meie musa puhul – ega me ju ainult päikesepaistest ja lilledest ei laula, mingi impact peab ikka olema.
Mis on sinu arvates kõige halvem asi, mis on industriaalis juhtunud?
Kui ma oleks selline paadunu, nagu paljud mu sõbrad ja kaaslased kuskilt ansambli Godflesh message-board’ilt... paljud vihkavad kõige rohkem industriaali kommertsialiseerumist. Ehk siis nähtust nagu Nine Inch Nails. Mina ei näe selles vaenlast, et mõni bänd on saanud üliedukaks ja müüb juba miljoneid. See ei ole otseselt selle liikumise surmavaenlane. Paljud miskipärast arvavad seda.
Võibolla jätaks ma paljud Saksa skene asjad ära. Mulle lihtsalt ei meeldi selline macho’lik ja higine suhtumine – see on praegu väga üldistavalt öeldud. Ma ei ütle konkreetselt, et Oomph! on pask või Rammstein on pask. Ma lihtsalt ei ole selle suuna fänn.
Mis on praegu kõige parem ja huvitavam asi industrial’is?
Paljud asjad, mida mina huviga jälgin, ei käi ammu enam industrial’i tagi alla.
Kõige suurema huviga ootan Young Godsi uut plaati, septembris ilmuvat Ministry 25. aastapäeva plaati – see ei ole tavaline kogumik, vaid Al Jourgenseni remix’id Ministry lugudest, mis talle endale on kõige rohkem meeldinud, ja üks päris uus lugu.
Godflesh muidugi enam ei eksisteeri. Broadrickil (Godfleshi liider Justin Broadrick – aut.) on uus bänd Jesu, mida olen kaks korda suutnud isegi vaatamas käia. Uskumatult hea! Aga industrial’i alla teda hea meelega ei liigitaks. Kõige huvitavam tag, mis Jesule on antud, on epic shoegaze metal. Sellised pikad, eeposelised, hästi ilusad lood ja noh, nad on head sõbrad Kevin Shieldsiga ning My Bloody Valentine on talle eluaeg meeldinud. Sellest Godlfleshi rämedusest liigub ta pehmema asja juurde. Mis on väga hea!
Scorn on mutanteerunud totaalselt teiseks asjaks – minimal dub electronica’ks. Meeldib endiselt, kuigi see pole enam see Scorn, mille pärast ma Scorni kuulama hakkasin.
Eks ma olen uute bändidega ka kursis, aga nimetus industrial poleks siin kõige õigem.
Kuid mujal – millises žanris toimub palju põnevat?
Kõikjal toimub nagu edasi… Skene, mis minu jaoks on dead and gone, on punk. Minu arust oli punk ikka totaalselt seotud tolle ajaga, kus ta oli. Ükskõik milline bänd tänapäeval ka välja ei hüppaks, ei saa ta siiski olla enam see, mis oli Pistols ja Kennedys ja Misfits ja Damned. Minu jaoks on õige punk surnud. Kuigi mulle õudselt meeldib kuulata, üks põhilemmik on just Misfits.
Aga üldiselt on hea meel, et kõik PJ Harveyd, Nick Cave’id, Trickyd on elus ja tegutsevad.
Mis sa eesti rock-muusika olukorrast arvad?
Ega mul mingit fantastilist uudist öelda ei ole. Rõõmustav on see, et tõusuteel on kaks voolu.
Üks neist laiema nimetusega indie, kus toimub päris palju ja kuhu alla kuuluvad kõik Galaktlanid ja kogu elektrooniline skene. Ja teiseks käib tugevalt ja oma rada metal’i värk. Selle üle on mul hea meel. Ja meie vist kõnnime nende kahe voolu vahepeal.
Kindlasti soovitan Shelton Sani. Chopperi uut bändi Ruht ning ma loodan, et ta teeb edasi midagi ka Plastic Whore’iga. Tartu bänd Stem – panevad oma nooruse kohta väga hästi, tasub uurida. Ja vanadest tegijatest ma ei räägiks.
Sa Ultima Thule uut plaati ei ole kuulanud?
Ei ole veel kuulanud. Ja väga tahaks! Kavatsen seda kohe-kohe teha.
Pidavat olema nagu Sonic Youth.
Heh-heh, siis oleks ikka väga vinge. Võtan kindlasti kuulamise ette.
Mida sa ise muusikas veel kindlasti teha tahad, midagi, milleks pole seni mahti saanud?
Mul on plaanis üks projekt, mis oleks puhtalt drone, noise ja võibolla mingil määral ka ambient’iks nimetatav. Ehk erinevate live’is lindistatud helidega eksperimenteerimine ja kokkusulatamine. Sest et, jah, mõned asjad on ikka väga sügava mulje jätnud. Nagu äsjane Francisco Lópezi esinemine Von Krahlis. Oli nagu ülikõva. Mitte ainult López, aga ka Zeromooni tegelane Violet ja Andres Lõo projekt Ars Intel. Krahlis oli umbes paarkümmend inimest, sest samal ajal oli miski muu üritus… jaanipäev vist.
Jah. Midagi sellist tahaks teha. Ilma sõnumita, isegi ilma biidita… Mind huvitab see naturaalsete helide maailm, kus võib teha masinate abil mida iganes.
Seda saaksid kodus rahulikult teha!
Ei. Kodus on lombakas kompuuter, millega internetis käin. Kodus tegelen kitarri ja sõnadega.
Õnneks asub see põhistuudio, mida vaja on, enda peas. See on alati kaasas.
Saad sa seal alati kõik korralikult salvestatud?
Ei saa alati. Tihtipeale tekivad head välkideed, mis kaovad sellepärast, et kogu aeg pole võimalust hoobilt salvestada. Aga õnneks on uusi ideesid siiamaani peale tulnud.
------------------------------------------
* erakordne kunstnik, maalija, skulptor, disainer, kes on võitnud ka Oscari ulmefilmi “Alien” maailmade kunstnikuna.
Pedigree 2005
Taff
Keilast pärit Taavi “Taff” Aavik on Bonne kõige kauaaegsem kaasvõitleja Pedigrees – aastast 1997 - ja kellega Bonne räägib, et neil väga hästi sujub. Tema käes on kitarr ja elektroonikanupud. Koos Taffiga moodustavad nad ka võrdlemisi aktiivse Pedigree remix-tiimi – Taff vastutab tehnilise külje, Bonne ideelise eest.
Taff on mänginud ansamblites Forfeit, Misdeed, Patient Zero ja veab siiani isikliku eksperimentaalse elektroonika projekti Humanize.
Kivi
Tallinlane Ardo Kivi mängib Pedigree’s bassi. Pedigreest vabal ajal osaleb ta koos Bonnega ka legendaarse punk-bändi Misfits eestimaises tribuut-ansamblis Astro Zombies (ses bändis tribuutbändis on ka teisi nimekate bändide liikmeid). Varem on musitseerinud gruppides Kingpin, Patient Zero ning pisut tuntumates Loom ja Shelton San.
Bonne
Pedigree mastermind ja üks kohaliku rockscene autoriteetsemaid kujusid. Alustas bänditegemist 90ndate alguses Eesti muusikale palju kinkinud kombinaadis Tartu Kunstikool, kus lükkas esimesed bändid käima koos Leslie Laasneriga. Leslie lahkus Pedigreest Tallinnasse kolimisega, liitus grupiga Borax ja kasvas hiljem Leslie Da Bassiks.
Trummar?
Trummarit, mille toolil alustas kunagi Bonne ise, Pedigrees praegu ei ole. Nii viimasel plaadil kui kontsertidel kõlavad peaasjalikult programmeeritud trummid. “Praegu pole meil trummarit puhtalt sellepärast, et ei ole õiget meest, kes oleks õige tehnikaga ja asjast tõsiselt huvitatud, ega ka meie praeguse jaoks muusika vajadust,” ütleb Bonne.
Live’idel mängib Pedigreele teist kitarri Shelton Sani ninamees Valter Nõmm.
