Lauri ikka üllatab. Tänavuses “Räestu raamatus” siis sellega, et ta juba lapsena suviti niivõrd maaelus sees oli, maatöid tegi ja esivanemate maastikku kuulus. Mina teadsin Laurit ju linnapoisina, Viljandi Kauge tänava kutina – nätsupaberid ja Briti edetabelid, Baskini plaat ja jalgpall.

Hiljem tulid Lauril punk ja liim ja bändid, minul tiksus edasi kodune nohikurida. Siis puutusime harvemini kokku.Üha vähem hoovis, üha enam meedia kaudu. Kord oli ta ühtäkki ajakirjas Noorus oma luuletustega, juba Soomerest Sommeriks saanuna; siis ehmatas Tõnis Erilaid soovisaates oma tavalise tasapaksu valiku vahelt karge ja kumeda Metro Luminaliga: “Ta õrnas käes”, soovinud Lauri Viljandist.

Ülikooliaegne taaskohtumine rühmituses Erakkond oli ju ka linlik mäng. Väga Tartu, väga 1990ndad – puha kohvikud, katusekambrid ja hämarad etlused. Salongidiip hakkas Laurile omajagu närvidele käima; ta otsis aina seda ja teist kõrvalist, et sinna kinni ei jääks. Kui ta 2000ndate keskel Võrumaale vanaisa tallu elama läks, mõtlesin oma vurleajuga, et nonoh, romantiline, aga pikka pidamist tal seal on...

Ent Lauri tekstid sealtpeale, muusika, kõnepruuk – kõik annavad märku kojujõudmisest. Rõõm, ent ka natuke kade oli “Räestu raamatut” lugeda: näe, mehel on prioriteedid paigas – teab, mida tahab ja mida mitte, ega ole seejuures kuidagi sumbunud. Palju neid siis on, kel tõmbluste ja sumbumuse vahel tasakaaluala leitud?

Aga kisub juba tätteks; Lauri turtsatab, kui pastoraalpateetikat liiga paksult saab. “Pole väga tähtsust, kas linn või maa – igal inimesel on oma sisekosmos, mis mõnes kohas paremini välja tuleb.” Ja linna(de)st polegi ta end päris lahti lõiganud. Meie vestlus sai toimuma Lauri Tartu-kodus, mille akendest paistvad Toome nõlvad ei erinegi palju botaanikaaiast, kus talle Tartus enim esineda meeldib. Kevadel lähetas ta palmimajast “Räestu raamatut”, lõigates rääkimise ajal teose piltidelt valgeid rante ära, ning sügise hakul pühitses ta varapimeduse varjude ja pungialdiste lindude keskel oma muusikamina Kago uut albumit “Ibipaio”. Ja noor isa on ta ju jaanuarist ka – nii et jagub, millest rääkida.

Nagu mitmed head jutuvestjad, alustab Laurigi sellega, et “ega ma eriline rääkija ei ole”, aga siis edasi kõneleb peamiselt ise ja küsimatagi. Meelsamini küll teistest kui endast – kui mainin, et tänavuse Bernard Kangro auhinnaga on ta omajagu Lõuna-Eesti kirjanduse käilakujuks kinnitatud, arutleb ta: “Võrokesed on mu lihtsalt natukene omaks võtnud. Lõuna-Eestis on tegelikult andekaid tüüpe väga palju, aga kas ei toeta neid riik või on nad ise hakanud kirjutama suvenäidendeid, sest see on kõige käepärasem oma majanduse vee peal hoidmiseks...”

Ise on ta ikka vaarisade eneseväljendusest õppinud ning lisaks omaenda esivanemate jälgedes käimisele toda Räestu kanti taasavastanud ka omanuka kirjameeste Artur Adsoni ja Juhan Jaigi eludesse minnes. Tunnetuslikult, mitte teaduslikult. Akadeemilisest filoloogitaustast on ta kiirelt kaugenenud: “Terminite risust tuleb vabaks saada. Suur osa kirjandusteadust on seepärast surnud, et järgib mingit väga kindlat slängi, mis tavalisele inimesele mitte midagi ei anna. Värvid on sealt puudu – nagu mustvalges telekas, kus pilt veel “viskab” ka vahepeal, või siis on tabel ees: “Saateid ei ole”.” Lauri lisab kohe tasakaaluks, et on ju ülikooliski lahedaid tüüpe – aga punktimajandus toimib ikka teoreetilise teksti tootmise pealt ega toeta seda, mida lugejad tõesti vajavad: “Minu andmebaas on unenäod ja inimesed.”

Eriti on talle korda läinud Juhan Jaigi rahvalik pajatusviis: tänagi on Võrumaal “lõuapoolikuid”, kes oskavad kütkestavalt jutustada kas või sellest, kuidas lehm on kaduma läinud, või (eriti natuke napsutanult) ilmestavad oma keelepruugiga mõnd bussisõitu. “Need ongi sellised live-kirjanikud, keda ma imetlen. Kui meie praegu siin räägime, siis meie väljenduslik täpsus on täielik udu nende kõrval. Suulises kirjanduses on palju rohkem mahla kui selles, mida ma praegu eesti proosast lugema satun.”

Lauri on ka ise jõudnud isikupärase, kuid vabalt voolava kirjapruugini, kus segunevad murde- ja slängisõnad, tihe kõrgstiil ja vesteline kõnekeel. Millalgi otsis kriitika Lauri tekstidest aina ta uuritud Uku Masingu mõjusid, kuid ehkki Kago uut plaati alustab Masingule viitav “Magellani raadio kutsung”, on Lauri liikunud uutele radadele. Ta ei taha jääda ühtegi teemasse kinni, kuritarvitada selle külalislahkust, ei taha saada “tunnustatud eksperdiks” – ka mitte Lõuna-Eesti osas. Praegune inspiratsioon tuleb hoopiski idapiiri tagant.

“Sain Vene viisa, nüüd võin Petseris käia, millal ise tahan. Meievanustele venestamise tippajal koolis käinud tüüpidele jäi vene asi külge – neile, kel ei olnud sellega suurt vastuolu, kel ei olnud ema Siberis käinud. See on ka aken maailma, kui vene keelt oskad. Mõned asjad on väga kodused, see nende südamlikkus. Jubedat on ka, nagu see nende “tsaar”, aga tavaline vene inimene võib olla väga muheda ütlemisega.” Hinge on läinud vene kirikupühade siiras pidulikkus ja neile kokku voorivad kummalised inimtüübid; see meile ruumiliselt ju nii lähedane eluviis on eesti kirjanduses üsna märkamata.

“Kui Liidi magab, vaatame Liskaga palju Vene melodraamasid, pikki seriaale – mõnda ainult lemmiknäitleja Olga Streletskaja pärast. Neil on ka jubedat sousti, ent samas väga häid etnograafilisi asju. Ja sealt tuleb see uus keelekiht, mis on tekkinud peale nõukogude aega, igasugused laenud ja killud ja...”

Uuemaist Vene mängufilmidest lummab Laurit Bulgakovi elul põhinev “Morfii” – see sajanditaguse külavelskri üksilduse ja morfiumisõltuvuse lugu kõnetab tänapäevagi. “Ääremaade tumedus on ju ka Eestis olemas – isegi kui sul on nett, ei asenda see ühiskonda. Teiselt poolt on selline pagulus ka helge: oled vaba kultuuritaagast, mida linnas on liiga palju; sinu maailm on sinu peas.”

Lauri paneb mängima Aleksandr Vertinski kogumiku, mille ta Petserist ostis – vene romansid, mida “Morfiis” suurest torugrammofonist kuulatakse. Arutleme, et vene kultuuris, nagu mitmetes suurtes kultuurides, on nukrus “legitiimne” tunne – seda ei pea häbenema ega võltsoptimismiga varjama. “See on selline nukrus, mis ei kisu alla,” mõtiskleb Lauri. “Eksistentsialismi ma ei usu, aga siin on teine viis kurb olla. Ja Vertinskil on mõnikord ühes laulus nii palju sõnumit, et teine inimene võiks sellest terve essee kirjutada. Kui palju praegu selliseid laule on?”

Eesti muusikast nimetab Lauri sarnasena siiski HU? “Linnasuve laulu” – “Liisi Ojamaa luule on siin õigesti lauldud – “ja suvi ei lõppenud kunagi... juulikuu kõige vähem”... Vaikne loojang linnamajade keskel. Sellist linna ma armastan.” Samas on ta (jälle) taasavastamas Cocteau Twinsi glossolaalseid laule. “See muusika ei ole loogiliselt tuletatav, seal on mingi jumalik säde minu jaoks. Oma kordumatu maailm.”

Kago loob samuti oma maailma. Kui esimestel albumitel oli palju pisikesi miniatuure ja üldpilt väga kirju, siis “Ibipaio” lood on läbikomponeeritumad ja heliliselt viimistletumad. Lauri nõustub: “Mu jaoks on praegu naturaalsus ja väljenduse selgus tähtis. Varem ma demodega eriti edasi ei töötanud, seekord küll.”

Pilli elusat kõla ja hingamist hindab ta ka teiste muusikas: “Caretakeril on kihvte asju, aga ikkagi võtab muljet alla, kui tunned ära, et see on sämpling, seal pole elava käe puudutust klahvil. Näiteks Chilly Gonzales meeldib väga just seetõttu, et tajud kätt klahvil ja tekivad vanade suurlinnakohvikute meeleolud.” Veel üks hingesugulane on Lauri jaoks Mark Kozelek: “Ta on vana indie-mees, kes äkki hakkas mängima klassikalist kitarri, võttis sealt arsenalist selle, mis temale meeldis, ja eristub nii tavalistest singer-songwriteritest, keda on miljon.”

“Ibipaio” ehk kõnekaim pala on sõnadeta lõpulugu “Liidiga yleval” – madalamates klaverihelides kõneleb vanem, kõrgemates laps. “Me praegu väga ei räägi, me laulame talle põhiliselt... ja olen uuesti hakanud avastama mängu tähendust, mis vahepeal elurutiinis kadus. Et ta just nüüd sündis... 20selt oleks mul talle nii vähe anda olnud, aga 40selt tähendab see, et näen teda vähem. Aga selles kõiges on nii palju väljendamatut, et oskan sellest rääkida vaid muusikas.”

Kuigi enamjaolt tänavu sisse mängitud, küpses plaadimaterjal neli aastat. Sellesse aega mahtus kaks proosaraamatut ning innustavat suhtlust mõttekaaslastega ka väljastpoolt Eestit. “Ibipaiol” löövad kaasa argentiinlane Fernando Moresi ja Soome jouhikko-mängija Pekko Käppi; neist teine Lydia Koidula tekstile tehtud laulus “Vesi voolab”. Lauri selgitab: “Sain Aare Pilve käest luuleantoloogia “Eesti luuleilm” – varem mulle see ärkamisaegne luule üldse ei meeldinud, aga pikemalt lugedes hakkasin koodile pihta saama.”

Mitmed Lauri põnevamad raamatuleiud pärinevad teisest ärkamisajast – 1980ndate lõpust ja 1990ndate algusest, mis kirjandusloos jäi paljuski ühiskondlike tormide varju. “Me ise alles moodustasime siis oma maailma. Teised kukutasid riiki, meie saime ka kirjandust tähele panna.” Nii leidis ta Viljandi-kodus kraamides Aivar Rumvolti luulekogu “Kaldalseisja”. Rumvolt on rohkem keraamikuna tegutsenud ja hiljuti kohtas Lauri teda Sänna mõisas. “Küsisin raamatusse autogrammi ja hakkasime juttu ajama, nagu oleksime eluaeg tuttavad. Rumvolti mõtteviis on orientaalne: Hiinas ja Jaapanis ei ole vastuolu kunsti ja käsitöö vahel üldse nii tugev. Võid zen’i saavutada ka mõne nõu tegemisega. Ja see raamat on ikka pagana hea.” Ammust loodusluulet ei maksa Lauri meelest alahinnata: “Istub mees tiigi ääres ja kuulatab... Ei ole tuul hakanud teistmoodi puhuma ja sügis tuleb ikka. Mõned reaaliad ei sõltu üldse kirjandusmoodidest.”

Hetkel loeb Lauri almanahhikirjanduse kogumikku “Seilates sadamata”. Ja ikka ja jälle vaimustab Nikolai Baturin, kelle loomingus on veel palju avastada. Uuema kirjandusega on raskem haakuda: “Praegu tahaks väga lugeda head riimis luulet, aga ei leia kusagilt; ju see on siis tõesti nii vananenud võte? Tahaks lugeda midagi jalustrabavat – et tänast päeva on osanud keegi kujutada suures pildis, et see oleks parem kui kino!”

Mõnede noorkirjanike katteta poosid ajavad Laurit naerma: “Mõni tuleb nagu kepphobusega lennukite vahele kappama...” Aga pole ka mitmeil parnassile kerkinuil enamat pakkuda. Liiga palju on vaimutsemist, mis inimesi päriselt ei kõneta. “Et inimesed raamatuid loeksid, ei piisa konjunktuuri tabamisest ja mõtetest, emotsionaalset tihedust on ka vaja.”

Oma kirjutamises on Lauri tahtnud üle saada enesekesksusest. “Ei ole üldse vaja oma vaateid igale poole panna. Igas paigas on ju tohutu polüfoonia. Kõik need mina-romaanid... Peab olema ikka väga andekas inimene, kes selle “mina” välja veab. Sama muusikas – kui mul oleks ainult laul ja kidra, siis seda ei jõuaks keegi kuulata, peab olema ikka väga hea tekst... Trubaduurindus võib samamoodi umbe joosta nagu mina-romaan. Aga siis, kui lased sisse need teise aja hääled... Minu jaoks hakkas rahvalaul elama ja seal on täiesti teine suhtumine muusikasse.”

Lauri tunnistab, et tal endal pole lugejate-kuulajate kõnetamine kergelt edenenud – Kagoga tuli see ehk rutem, kirjanikuna küllap alles proosaraamatutega. “Sain aru, et see ei ole ainult minus kinni, aga inimesteni jõudmine võib olla väga vaevaline. Tuleb eri teid otsida. Aga tahtmisest inimesteni jõuda seisab ju kogu looming koos. Võib jõuda täielikult ka kümne inimeseni; samas läheb osa kirjandust nii suure üldistuseni, et ei tähenda enam kellelegi midagi, seda loetakse kui ajaleheuudist.”

“Räestu raamatut” on kriitikas võrreldud kahe teise tänavuse lüürilise “maaraamatuga”: Tõnu Õnnepalu “Mandala” ja Andrus Kasemaa “Leskede kadunud maailmaga”. Ühelt poolt tunnistab Lauri teatavat elukogemuslikku ühisosa ja vaimset ühisvälja, teisalt peab sarnasusi siiski pealispindseks: “Väga lihtne on öelda, et kassid on Tõnniga puutepunkt, aga steriliseeritud emakass ja poolmetsik kõuts ei ole päris sama. Nagu ka esivanemad ja lesed ei ole päris sama. Aga seda maakirjandust oli vahepeal nii vähe, et mul on väga hea meel, et seda nüüd on kolm raamatut.”

Ja ega vanainimestest ka ju vahepeal palju kirjutatud – või kui, siis olmekirjanduslike stampidega. “Räestu raamatus” aga on siitilmast lahkunudki elusad kujud, keda pole ülistatud ega haletsetud. Lauri tõdeb: “Mina olen aasta pärast lähemal kuuekümnele kui kahekümnele. Kultuur rõhub küll kõvasti nooruslikkusele, aga ses mõttes olen ma jah jaapanlane, et vanade inimeste tarkusest ei saa mööda. Lulkades oli juba varem see teema, eks see ole enese valmispanek...”

Huvist jaapani vaimulaadi vastu tõlkis Lauri inglise keele kaudu ka valimiku Bashō luulet ja lühiproosat. Seda trükiti vaid 40 eksemplari jagu, mille ta sõpradele laiali jaotas. Tõlkeplaane on Lauril veel mitmeid: näiteks Georg Trakl, keda ta nimetab enda jaoks Euroopa kultuuri kvintessentsiks ja kes on temani toonud saksa keele võlu. “Naljakas, et ingliskeelses maailmas ilmub peaaegu igal aastal uus Trakli-tõlge: kas kõik otsivad tema väljenduste salajasimat sisu või on see mingi Ameerika-Inglise pingpong?”

Richard Brautigani loomingu tõlkimist jätkates loodab ta aga angloameerika kultuuriruumist ettegi jõuda: “Mu salaunistus on sattuda Berkeley ülikooli arhiivi, et saaks kätte jutud, mis ta kirjutas 1979 Jaapanis – see oleks ninanips ingliskeelsele maailmale, kui need esimest korda ilmuksid tõlkes.”

Geeniuste loomelood vaimustavad ja innustavad – lisaks Brautiganile ka Edvard Munchi eluloofilm. “Neis maalides on olemas see, mis inimeste vahel on praegugi – need misanstseenid ja värvid kõnelevad ikka,” kinnitab Lauri. “Skaneerimine toob välja, kuidas Munch maalis haiget last – kuidas alguses oli palju tilulilu seal ümber, ja ta kustutas kõik ära ja jättis sinna keskele alles olulise – mida ta siis ka valuga kraapis igalt poolt, see maal on kraapimisjälgi täis.”

Ja see kõlab nagu Lauri enda loomeloo kokkuvõte. Ainult et helgust paistab sealt küll praegu rohkem kui valu.

Lauri SommerSündis 2. aprillil 1973 Pärsti vallas.

Vabaabielus, peres tütar.

Neli luulekogu alates 1998. Avaldatud ka tõlkes.

Kaks proosateost, “Kolm yksiklast” (2010) ja tänavune “Räestu raamat”. Lisaks ilukirjanduse tõlkeid ning suur hulk artikleid, esseid, plaadiarvustusi.

Tunnustused: Gustav Suitsu stipendium 2005, Loomingu aastapreemia 2001 ja 2007, Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia 2010, Bernard Kangro kirjanduspreemia 2012.

Muusikuna tuntud kui Kago, andnud välja neli albumit alates 2003. Samuti tegutseb ansamblites Liinatśuraq ja Ytsiotsõ.