Nädalavahetustel, mis Omaanis on muide neljapäev ja reede, sõidetakse aga kodukülla ja pööratakse oma väärtusmaailm jälle pahupidi.



Mustad tondid, valged inglid


Vaatamata ühe kiiremini kerkivatele torn­elamutele ja kasvavale maan­teedevõrgule, on mingid küljed Omaani igapäevaelus endiselt tugevalt traditsioonilised.


Kui rääkida rõivamoest, siis läänelikke teksaseid ja T-särke võib vilksamisi näha ainult pealinna tänavatel, kogu ülejäänud maa ajab jäärapäiselt oma traditsioonilist rida. Ja hea ongi. Nii mõnegi linna tänavapilt on mustvalge – mehed liiguvad ringi valgete inglitena dishdasha’des, naised on riietatud pealaest jalatallani tumedasse abaya’sse. Mänguruumi pakuvad seejuures ehted, käekotid ja peened tikandid kleidiservas. Mõnes teises külas hõljuvad naised aga kriiskavas värvikülluses, kolmandas katavad nägusid mustade maskidega. Juba õige pea hakkasin arvama, et need mustad hõlstid ja valged dishdasha’d on tegelikult väga kenad, et mitte öelda lausa seksikad. Kui Omaani naistel on reeglina hea meel, kui turistid nende moodi matkivad, siis dish­dasha jäägu auväärselt Omaani meeste pärusmaaks.


Ka Omaanis on auto üks põhilisi staatusesümboleid. Aga arvestades teeolusid mägedes või kõrbes, on üks korralik džiip siin igati õigustatud lelu. Vingerdades mööda kitsaid mägiteid, kus ühel käel kerkib püstloodne sein ja teisel haigutab kuristik, keerleb peas peamiselt üks küsimus: kas ikka mahub läbi? Praktika ja kohalike julge sõidumaneer on näidanud, et mahub.


Nelirattavedu sisse ja mahub.



Meka on maailma keskpunkt!



Pealinna tänavatel vuravad kõrvuti hiiglaslike džiipidega kõikvõimalikud Ferrarid ja Maseratid.


Sõiduriist võib küll viimase sõna järgi olla, aga sama ei saa öelda peremudeli kohta. Korraliku jahmatuse osaliseks saime, kui kuulsime ühelt naftaärikast Lexuse-vennalt, kuidas ta endale paar aastat tagasi naise leidis.


Kui ta oli 24, läks ta isa juurde: “Isa, palun otsi mulle hea naine!”


Seepeale panid vanemad kokku naiste “kataloogi”, kus on ära toodud naise nimi, pilt, perekondlik taust, haridus jms. Nende hulgast pidi poiss valima. Mees ei vaevunud kõigiga kohtumagi, vaid võttis pruudi kõige vaesemast perekonnast. Põhjendas seda sellega, et teda on kõige lihtsam rahuldada. Esimest korda kohtus noorpaar kihlusel, paari nädala pärast peeti uhked pulmad. Abielueelsest seksist ei maksa unistadagi. Mees kiitis aga seda kommet kirglikult: “Kuna see on meie, või vähemalt naise, ainuke seks elus, siis on see ka raudselt kõige parem seks elus!“


Mingisugune loogika nagu oleks. Aga kui mees väitis järgmiseks, et Meka on maailma keskpunkt ja kogu maailm keerleb ümber selle, ajas ta minu loogikaraja lootusetult rappa.


Püüdsime talle midagi füüsikast ja planeetide süsteemist rääkida, aga asi oli üsna nutune: kui meie rääkisime maakerast kui õunast, vehkis tema millegipärast meie ees mündiga.


Kui kohalikud mingile küsimusele päris hästi vastata ei oska, hämatakse vastu midagi stiilis:



“Vastavalt Pühale Koraanile ...”



Endiselt on mõnel pool ohtlik abieluväliselt kohtuda. Kui politseinik peaks nägema mõnes kohvikus paarikest, kes ei ole abielus, võib korrakaitsja vabalt helistada noorte vanematele ja siis on jama kui palju. Leidlikud Araabia noored on aga tehnoloogiaajastul leidnud mitmeid viise, kuidas traditsioonilisi piiranguid vältida ja valvajaid ninapidi vedada. Näiteks on nad õppinud bluetooth-sõnumite abil kaubanduskeskustes ­naisi ­otsima. Saadetakse sõnum lootuses, et küll see ­õige tüdruk end ise ära tunneb. Hea õnne korral saadab ka sõnumi vastu.


Vanemad vaatavad noorte nobedaid sõnumeid toksivaid näppe ja ei oska midagi kurja kahtlustada.



Off-road-seiklused tundmatusse



Paljude meelest on vähese inimasustusega kõrberiigi parimaks palaks imelised maastikud – alustades süngetest mägedest ja võimsatest kanjonitest, mis lõikavad jõhkralt maapinda kas või kilomeetrisügavusi pragusid, lõpetades eri karakteriga kõrbetega. Ühel hetkel sõitsime nagu lahti rebitud raamatute keskel, siis ümbritses meid 360 kraadi ulatuses hall tasandik.


Selle täiuslikult siledal pinnasel kasvasid teravad soolakristallid, mis palja jala all mõnusalt torkisid. Sõites kanjoni põhjas vadis, tekkis tunne, nagu kulgeks mööda looduslikku koridori, mille seinad on umbes sadakond meetrit kõrged. Omaanis keerleb suur osa elust ümber vadide – need on tavaliselt kiviklibused kuivanud jõesängid. Mägedes on vadid tihti ainsaks autosõitu võimaldavaks “teeks”, lisaks võib vadidest muidu nii kuival maal leida vett. Nad võivad koguni peita romantilisi supluspaiku.


Hea tahtmise korral võib Omaanist leida ka seda, mida pidada tõeliseks paradiisiks – tühi valge liivarand ja türkiissinine meri. Vabalt võib mööduda päev, ilma et kilomeetritepikkusel rannaribal ühtegi hingelist liiguks. Meile pakkus vahepeal seltsi vaid kamp kaluripoisse, kes laulsid härdal häälel kohalikku muusikat ja lõpuks andsid kaasa kaks prisket kala.


Eriti hea nende hingematvalt kaunite maastike juures on see, et praktiliselt kõikjal võib vabalt ööbida. Omaani peetakse üheks turvalisimaks riigiks ja mis saaks olla parem kui panna laager püsti just seal, kus tundub kõige meeldivam. Ka kahel noorel naisel ei tekkinud probleeme täiesti suvalises punktis telk püsti panna ja öö rahulikult mööda saata. Hommikul ilutsesid telgi ees küll kaamelipabulad ja eikuskilt ilmus välja kari kitsi, kes vantsisid meist segamatult mööda.


Džiibiga tuhatnelja läbi kõrbe



Üheks adrenaliiniküllasemaks väljakutseks Omaani maastikuretkel on ületada Wahiba liivakõrb. 250 kilomeetri ulatuses ei paista autoaknast muud kui liiv ja liiv ja liiv. Pole tsivilisatsiooni, pole inimesi, pole levi. Sellise ettevõtmise eelduseks on vähemalt kaks džiipi, soovitatavalt võimast, ning piisav toidu- ja joogivaru. Kõrberallile minnes tuleb kõigepealt džiibi kummid pooltühjaks lasta, et tagada parem haakumine, lülitada sisse 4WD ja ralli võib alata.


Kaootiline liivarada kaob aeg- ajalt jäljetult ja siis ilmub jälle kuskilt välja.


Täpselt sama äkki võib keset ääretut tühjust välja ilmuda inimene, kes tulnud tühjusest ja läheb tühjusesse. Sellistele hulkuvatele beduiinidele on kombeks anda pudel vett, kuigi nad hea meelega rüüpaksid ka Pepsit.


Ilmselt juhtub aga varem või hiljem see, mida püütakse vältida – jäädakse lootusetult liivamülkasse kinni. Siis pole muud kui ronida autost välja, suruda varbad keevkuuma liiva ning käed vastu kõrvetavat autot. Ja lükata. Ja suruda. Ja lükata. Liiva lendab seitsmes suunas, hambad ammu krigisevad, aga mehed just seda osa rallist lõbusaks peavadki.


Omaette elamus on kõrbes ööbimine. Siidisele liivale pikali heites võib kuulata seda veidrat tummist vaikust, mida saab kuulda ainult kõrbes ja ei kusagil mujal.


Kõrberetkel tasub meeles pidada, et kõik lõbus võib vaid hetkega väga tõsiseks muutuda.


Viimases hädas on sageli just beduiinid need, kes saavad aidata. Ühe meie kõrbeseikluse kulminatsiooniks oli kallakul kinnijäämine puu taha. Auto vajus keskelt lömmi ja ei kavatsenudki liikuda ei edasi ega tagasi. Siis tuli teise autoga lähimasse beduiinide külla sõita ja kõrbeelanikelt araabia ja kätekeele segus hammastega tööriista küsida.


Pidu limonaadiga



Nõudlikule eestlasele tuleb kohe ära öelda, et Omaan ei ole koht pidutsemiseks. Euroopalikult atraktiivsest ööelust pole siin mõtet unistada, kuigi noobleid restorane võib Muscati hotellides leida küll. Alkoholi saab osta vaid spetsiaalsest poest spetsiaalse loaga, mis turistidele pole nagunii kättesaadav. Muidugi on võimalus istuda koos teiste turistidega mõne hotelli baaris ja käia kokteili eest välja liigagi väärikas summa. Ent märksa parem variant on õppida limonaadiga pidu pidama, nii nagu kohalikel kombeks. Meie pidasime reisi jooksul maha paar sellist rannapidu, kus muudkui lürpisime limonaadi, aga mängisime hoogsalt djembesid ja tantsisime lõunamaiselt.


Ja kui ka Omaanis pidutsetakse, siis on see peamiselt meeste pärusmaa. Pole just ebatavaline näha mõnel kontserdil lava ees poistekampa, kes tempoka rahvusliku muusika saatel nõksutavad seksikalt õlgu ja puusi ning hööritavad end teineteise vastu.


Aga nagu süsteem on ikka selleks, et seda üle kavaldada, pole elu Omaaniski teistsugune.


Kohtasime sellist sultani alamat, kes rüüpas õlut lausa autoroolis. Kõik tühjaks joodud purgid viskas mees aga pimeduse varjus autoaknast välja, põhjendades oma tegevust ühe sõnaga: “Safety!” Sest mis saaks moslemiriigis olla kahtlustäratavam, kui visata prügikasti korraga rohkem kui paar õllepurki.


Müütiline sultan



Sultan on rahva seas nii vägeval positsioonil, et naljaga pooleks võib öelda, et ega ta oma kõikvõimsa ja müstilise imagoga enam palju vanale Allahile alla ei jäägi. Kogu Omaani rahvas kinnitab justkui ühest suust, et sultan on teinud selle rahva heaks vaat et liigagi palju. Umbes neljakümne aastaga ehitas mees mittemiskist üles riigi, kus täna tuuakse kaugematest küladest lapsed kooli lausa helikopteriga. Sultani müütilisus võtab kohati absurdseid mõõtmeid. Rahvasuu pajatab näiteks, kuidas mees loobib ringsõitudel rahva sekka patakate viisi raha ja kuidas see, kes kord saanud varba sultani ukse vahele, on elu lõpuni ümbritsetud kullast-karrast. Samuti räägitakse mi tmesuguseid versioone sultani perekondliku seisu kohta, millest mõned kõlavad lausa kurioosselt.


Tee, kohv ja datlid



Aga on neil alles suur süda. Omaani inimeste otsatu külalislahkus paneb aeg-ajalt mõistmatuses pead raputama. Piisab põgusast kontaktist külatänaval, kui juba kutsutakse külla kohvile. Selles pole midagi ebatavalist. Umbes veerandtunnise keskustelu käigus tutvustatakse pere ajalugu, näidatakse mõnda uhket reliikviat ja muidugi korrutatakse, kui teretulnud me siin oleme. Pakutakse teed, kohvi, datleid ja puuvilju ning seda kõike siirast külalislahkusest. Kergelt kardemoni maitsega Omaani kohvi serveeritakse pisikestes ilma sangadeta tassides ning kombekas on lasta endale kaks korda juurde kallata. Kolmandat klaasi juuakse aeglaselt ja reeglina ei lõpetatagi.


Tee või kohvi pakkumine on aga väikseim žest, mida nad endale lubada saavad. Paaril korral leidsin end poes kassa­aparaadi ees suures segaduses, sest keegi oli märkamatult kinni maksnud minu veepudeli. Kord lonkisime päikesest rammestunult Tiwi rannaküla poole. Enne kui jõudsime esimestele vastutulevatele poistele teregi öelda, organiseeriti meile juba omaette maja elamiseks ja tegevuskava järgnevateks päevadeks.


Mõni teine võib naiste-meeste vahelise suhtluse piirangut jälle väga tõsiselt võtta. Nii et ei tasu imestada, kui tänaval mõnelt mehelt abi paludes vaatab ta sinust lihtsalt läbi ja jalutab sõnagi lausumata minema. Sellised lihtsalt on Omaani kontrastid.