Kontseptsioone oodates
Milline saab olema uus Teater. Muusika. Kino.?
Mina hakkan asjaga tegelema peale seda, kui kirjastuse nõukogu on vastu võtnud terve rea otsuseid, sest tema on lõplik otsustaja ja tellija, kes peab andma kontseptsiooni tegijale raamid (või ütlema, et raame ei olegi). Ja minust oleks sügavalt ebaeetiline, kui ma hakkaks läbi ajalehe toimetusele teada andma, mis ma asjast arvan.
Keda tuleb süüdistada selles, et TMK sedavõrd kiiresti ja totaalselt maha käis? Kõiki asjaolusid arvestades ehk riigi kultuuripoliitikat?
Pole peaaegu kunagi võimalik öelda, et üks inimene või üks otsus on süüdi mingi väljaande kehvas seisus. Tavaliselt on igasugused lagunemised ikka paljude pisikeste otsuste kokkulangemise tulemused. Iga ajaleht ja ajakiri laguneb alati tasapisi. Sest peatoimetaja tüdib, ajakirjanikel saavad ideed otsa, olulised kirjutajad väsivad, tuleb uus lugejate ja tegijate põlvkond, kes valib endale uue väljaande jne. Kuid jah, riiki kui omanikku võib süüdistada selles, et ta varem midagi ette ei võtnud, ükskõik kas asja muutes või ajakirja sulgedes.
Just selline aeglane lagunemine juhtus TMKga. Ajakiri pole käinud kaasas oma kultuurialade muutumisega. Ajakiri proovis kõndida kõigis suundades kõikide järel. Olla nii ajakiri valitutele kui rahvale. See ei ole lihtsalt võimalik. Kuigi nii teater kui kino on pildikesksed alad, ei muutunud ajakiri pildiliselt.
Väljaandeid tuleb pidevalt tagant torkida, lagunemisprotsessi peatada. Selleks torkijaks võib olla aktiivne toimetaja aga ka keegi väljastpoolt, kes ajakirja analüüsib ja kritiseerib. Ja sellist torkimist peab tegema vähemalt kord aastas.
Millise hinnangu võib anda kultuuriajakirjade praegusele seisule?
Kultuuriajakirjade seisu ei saa kuidagi ühe puuga hinnata. Näiteks Loomingu seis on mu arust hea. Kui Tuglas ta omal ajal asutas, siis taipas ta geniaalselt, et suur kirjandusajakiri pisikeses kultuuris saab olla ainult parlament. Ja kui kirjanikud ise 1920. aastatel kaebasid, et sealt pole midagi lugeda, siis oli mu mälu pidi tema vastus: ajakiri on nii hea, kui häid lugusid kirjanikud annavad. Praegu on sama lugu.
Keel ja Kirjandus pole kunagi olnud päris kultuuriajakiri. Tema häda on olnud selles, et ta on kõlkunud liiga kaua kahe vahel. Kas olla populaarteaduslikkusele kaduv või tõsine teaduslik ajakiri. Aga just viimasel ajal on ta hakanud muutuma järjest enam teadusajakirjaks eesti keele ja kirjanduse uurijatele. See on mu arust ainuvõimalik suund. Eesti keele ja kirjanduse uurimine on igal juhul keskendunud Eestisse.
Aga selle taustal on alati olnud minu arust üks asi: kesktee ajakirjad vajavad tugevat toimetajat ja selget kontseptsiooni. Kui ohjad lähevad käest, siis vallutab ajakirja mõni toimetaja või seltskond. Nad võivad olla iseenesest vägagi huvitavad (nagu Akadeemias analüütiline filosoofia või eesti vabadusvõitluse temaatika) aga igal juhul läheb ajakiri kaldu ühes suunas ja see ei mõju tema renomeele hästi.
“Kultuuriväljaanded sõltuvad riigi toetusest tegelikult siiski umbes kolmveerandi ulatuses, neid ju ostetakse ja tellitakse ka.”(Kirjastuse Perioodika juhatuse esimees Toomas Väljataga, Postimees 21.06.02). See suhteliselt küüniline kommentaar viitab justkui võimalusele, et hoolimata lugejate vähesusest ei üritatagi selle põhjuseid kuidagi määratleda ja jätkatakse praegust minnalaskmise poliitikat. Mulle näib, et kultuuriväljaanded ei muretsegi lugejaskonna pärast, kuigi neil lasub niiöelda moraalne kohustus püüelda võimalikult suure auditooriumini?
Kõigepealt üks väga oluline asi. Ma ei arva, et kultuuriajakirjal lasub kohustus püüelda võimalikult suure auditooriumi poole. Isegi kommertsajakirjal ei ole sellist kohustust. Asi on põhimõtteliselt teisiti. Iga ajakiri, iga ajakirjandusväljaanne algab kontseptsioonist, mis paneb ühe osana paigale ka oma sihtauditooriumi: selle inimrühma, kellele ta peaks olema tehtud. Ajakirja ülesanne on püüelda võimalikult suure osa poole oma sihtauditooriumist. Seega: alustada tuleks sellest, et määratleda ajakirja sihtauditoorium. Kui see sihtauditoorium on väga väike, siis ei saagi ajakiri ennast ära tasuda. Kultuuriajakirjadega on just nii ja jääb nii. Aga see tähendab, et riigi toetus peab jääma, seni kuni riik on otsustanud toetada sellel kitsale auditooriumile tehtavaid ajakirju. Kui enam mitte, on teine asi. Aga ma arvan, et siis järgneb üsna kiiresti ka eesti kultuuri lagastumine ja surm.
Aga tähtis on, et see EI tähenda, et kultuuriajakiri ei peaks muretsema oma lugejaskonna pärast. Vastupidi. Peab ja väga palju. Ta peab seda auditooriumi uurima, ennast temale reklaamima, arvestama auditooriumi rahakotiga jne. Kui ei muretse, siis hakkab ta avaldama lugusid oma toimetajatele ja nende paarile sõbrale. Ja siin on asi eesti kultuuriajakirjadega armetu küll.
Miks ei kasuta kultuuriväljaanded korralikku kujundust ja vastuvõetavat trükiformaati? See võiks olla üks võimalusi vabanemaks praegusest roostetanud imagost.
Kui tuleb uus peatoimetaja, siis alustab ta sellest, et muudab ära ajakirja kujunduse. Kui asi läheb halvasti, siis on esimene ettepanek: muudame ära kujunduse. Kõik käib nagu Krõlovi valmis: istume teisiti ja küll siis muusika tuleb. Selle kohta võib öelda ainult ühte: see on jama.
Et valestimõistmist vältida, teeme ühe asja selgeks: fotode valik ja hulk ei ole kujundus. Fotod näiteks TMKs on sisu, on info edastamise teine võte teksti kõrval. Kujundus on see, kuidas nad on lehekülgedele paigutatud. Veel enam: suuremas osas kultuuriajakirjades on paljas tekst. Seal saab kujundust üldse minimaalselt kasutada.
Väljaannetele uue nime ja kujunduse andmine ei muuda üldse midagi nende saatuses. Keegi ei müü ajakirja välimust vaid sisu. Välimus on ainult pakend, mis peab sisu võimalikult hästi välja mängima. ja uus nimi ei tähenda muud, kui et tuleb hakata auditooriumi otsast peale uuesti looma, selle asemel et seda laiendada, nihutada vms. Asi on, kordan, muus: meie kultuuriajakirjade tegijatel pole oma auditooriumist mingit arvestatavat aimu. See aga on igasuguse turunduse alus ja algus.
Mu jaoks on paljud probleemid hoopis ühes teises kohas: tegijate üsna levinud funktsionaalses kirjaoskamatuses. Kultuuriajakirjad vahendavad kunsti, aga nende tegemine ei ole kunstitegemine. See on ajakirjanduse tegemine kõigi ajakirjanduse põhimõtete järgi. Ja see vajab vastavaid teadmisi, oskusi ja tahtmist. Ja neid, arvan ma jääb meie tegijatel armetult palju puudu.. Kui ma võtan lahti need nende ENDI kiidetud ja eeskujuks pakutavad lääne ajakirjad, siis leian ma sealt just korralikke žanrikaanonite järgi tehtud tekste. Nii et neid võiks õpikus kasutada. Ainus, mis mulle on täiesti arusaamatuks jäänud, miks meie tegijad ei taha ise õppida nii tegema, nagu nende suured eeskujud.
Olukord kultuuriväljaannetes, näiline rahulolu sellega ja niinimetatud siseringitegelaste paindumatus muudatuste suhtes lubab oletada, et terve mõistuse kasutamine ajakirjade reformimisel ei kujune kergeks. Millised on põhilised valupunktid ja mida nende likvideerimiseks teha?
Paindumatus on vale sõna. Ja radikaalseid reforme need ajakirjad ei vaja. Aga tervet rida muudatusi küll. Mida mina teeksin? Ma laseksin kultuuriajakirjadel teha endale selged kontseptsioonid. Kui küsida midagi selle kohta, siis suudetakse ülejuhul öelda, et tahaks neid ja neid teemasid kirjutada või esitatakse võidukalt mõni konkreetne lugu, mis plaanis on ja peab taeva maa peale tooma. Ainus ajakiri, kelle tegevusest kontseptsioon välja paistab, on Vikerkaar. Kui keegi tahab nüüd väita, et selline bürokraatia hävitab kultuuri loova alge, siis see kuulub mu arust rubriiki jama. Kus ei tehta korralikke plaane, ei tehta varsti enam midagi.
Teiseks, üks osa toetusest peab olema ajakirjale garanteeritud. See on selline tase, mis laseb ajakirjal realiseerida oma plaanide põhiosa. Kui ühel päeval otsustab Kulka, et selles kvartalis anname ajakirjale X honorariks poole vähem raha, siis ei ole see mitte toimetuse karistamine, vaid lugeja petmine, kes on tellinud ajakirja aastaks lootuses leida sealt kindlaid asju, mida ta nüüd lihtsalt ei saa, sest raha ei ole. Pärast seda poleks mu arust Kulkal mingit moraalset õigust midagi toimetuselt nõuda. Aga osa rahast peaks olema otsese seoses sellega, kui hästi suudab ajakiri oma sihtrühmale materjali pakkuda ja oma kontseptsiooni realiseerida.
Oluline mõjutaja on honoraripoliitika. ja see on kohati arusaamatu. Nii saab nt Akadeemias pika artikli eest, mida ma kirjutan kuu aega, võibolla paar tuhat krooni. See on absurdne ja armetu. Või kui ma kuulen, et kultuurilisad saavad maksta artikli eest oluliselt vähem kui päevalehed. Siis ei paista muidugi mingit lootust. Oleks absurdne nõuda, et peost suhu elav kultuuritegelane tooks oma artikli väljaandesse, mis maksab talle kaks korda vähem kui teine ja levib sama laialt.
Kultuuriajakirjade toimetajad on oma varasemates sõnavõttudes leidnud, et iga ajakiri täidab oma nišši, mida tegijad ise päris täpselt määratleda pole suutnudki. Mina leian, et kultuuriajakirju on praeguse seisuga liiga palju. Hulk, eesmärgid ja jätkusuutlikus tuleks kõigepealt paika panna. Pealegi haigutab tühjus ühiskondlikke (reaal)probleeme analüüsiva väljaande koha peal.
Mulle tundub et kultuuriväljaandeid on Eestis liiga VÄHE. Korralik kultuur vajaks iga kultuuriharu jaoks vähemalt ühte täismõõdus kuukirja. Nii muusika, teatri, kunsti, kirjanduse, tegevuskunsti, kino, fotograafia jne jne jaoks. Samas: pole üldse ajakirja, kuhu mahuks välismaine kirjanduselu jne. See on kultuurikeskne vaatepunkt. Kui aga vaatame lugejate võimaluste seisukohast, siis on üsna selge, et lugejatel on lihtsalt vähe raha. Ka riigil on vähe raha ja ilmselt ei jätkuks ka tegijaid.
Kaasaegsete reaalprobleemidega ei saa mingi paks kuukiri tegelda. Selleks on vaja nädalalehte, seega palju operatiivsemat, kiiremini ilmuvat väljaannet. Ühesõnaga: vaja on lihtsalt rookida olemasolevad asjad puhtaks. See, millest ma väljaandena puudust tunnen, on radikaalsetest ideeajakirjadest, almanahhidest, mis täidaks avangardi rolli, pakuks uut, raputavat. Miks neid ei ole? Miks püüavad noored radikaalid pigem vallutada suuri keskteeväljaandeid?
Sirp sobiks hiilgavalt just sellist rolli täitma, mida te esitate: arvustused, esseistika jms. See on materjal, mis peab ilmuma palju kiiremini kui paksu kuukirja ilmumistsükkel seda lubab. On mõttetu kõnelda poliitilisest päevakajalisest esseistikast ajakirjas, mis ilmub kord kuus ja mida valmistatakse ette paar kuud varem.
Tuleb küsida Sirbilt, miks ta ei taha või ei suuda seda rolli täita. Miks temas on üliharva midagi tõeliselt asjalikku lugeda. Miks tema esseistikaveergusid täidab pisike sõpruskond jne. Miks ta räägib väga vähe kaasa kultuuridebattides. Loomulikult ei sobi Sirp seda ühiskondlikku rolli täitma praeguse mahuga. Aga kui tahta, oleks võimalik tema mahtu näiteks kaks korda tõsta ja palgata uus toimetus.
On Ekspressi Areen, mis sobib sama hästi sellesse rolli. Kuhu on sealt kadunud ühiskonnaasjade ajamine? Miks ma ei leia sealt kaanelugude seast kultuuripoliitilisi probleemide analüüse, nagu omaaegsest Postimehe Kultuurist? Ja kuhu kadus Postimehest kultuur? Mis asi on Arter, milles kirjanduse pähe serveeritakse Kenderi-laadset ajakirjanduse toodet ja asjatundjana Meelis Lao jt.
Miks üldse ei räägi eesti kultuuriajakirjandus tugevalt kaasa kultuuripoliitilistes debattides? Hariduse seis Eestis on täiesti mäda. Kultuuriajakirjandus peaks seda pidevalt arutama. Kus see on? Kuulen siit ja sealt, et kunstiülikoolis on midagi mäda. Kultuuriajakirjandus vaikib. Ei sõnagi. Kohati jääb mulje, et tegijaid kammitseb hirm. Ollakse ühe kamba liikmed, ei taheta tülli minna jne. Argus ei ole omadus, mis lubaks poliitilistes ja ideoloogilistes debattides osaleda.
Eestis on armetu vähe neid, kes julgevad astuda välja massi vastu. Nagu näiteks Jaan Kaplinski pidevalt, või Rein Raud viimati USA probleemides, Kuhu see julgus on kadunud? Jah, on küll vaimsete pättide seltskond, kes julgeb sõimata, teha ning on kogunenud KesKusi ja internetiportaalide ümber. Ainult et sellise päti julgustükid tänapäeva terrorismi täis maailmas panevad õlgu kehitama. Ma võtan KesKusi kui eesti parimat kollast ajakirjandust (nt Kivisildnik on kohati väga hea) ja portaale kui armetu kirjaoskamatu kollase ajakirjanduse näidet.
Lisaks olen kuulnud millegipärast hoopis teisest probleemist. Nii on Areen soovinud pidevalt anda ühegi essee nädalas. Ja Kalev Keskülalt pole ma ammu kuulnud muud kui seda, et pea võimatu on leida inimesi, kes selle kirjutaks. Kui palju on Eestis kirjutajaid, kes suudaks huvitavalt kirjutada? Kui palju on Eestis intellektuaale, kellel esineks piisavalt mõtteid, et nendega ühte sellist ajakirja täita? Mulle on jäänud mulje, et lihtsalt ei ole piisavalt palju. Ja ei arva, et teeme ajakirja, ja küll nad tulevad.
Toomas Väljataga rääkis, et Eesti kultuuriajakirjad põhinevad euroopalikel kultuuriajakirjadel. Kuid mingisugust sarnasust eeskujude ja reaalsuse vahel on võimatu leida. Või mõeldi neid välja hõigates hoopis sarnasust mingil hämaral metafoorsel tasandil? Kas teie jaoks esindavad Eesti kultuuriajakirjad euroopaliku kultuuriajakirjanduse traditsioone?
Pole olemas mingit ühist euroopalikku traditsiooni. Prantsuse traditsioon on midagi muud kui inglise oma. Ma arvan, et eeskujud on kenad asjad, aga meie vanadel paksudel ajakirjadel on nad pärit pigem vene traditsioonist kui läänest. Ja sarnasus on tõepoolest pigem metafoorne asi.
Peatoimetajad kõnelevad
Toomas Kiho
Akadeemia
1. Mis on Teie arvates kultuuriajakirjanduse peaprobleem?
Üheks suuremaks mureks on oma sõnumi viimine inimesteni, selle jõudmine n-ö ühiskondlikku teadvusesse.
Kultuuriajakirjandus on maetud lettidel klantspildiliste ajaviite- ja kõmuväljaannete alla. Kuni see üksnes kultuuriajakirjanduse häda on, võib ju Eesti mõnda aega veel edasi eluleda. Kuid kui kogu Eesti elu
kõmu- ja kerglase ajaviite tulva alla jääb, mis siis? Siis sammume üheskoos nende hädade poole, mille üle avalikkus muret tunneb: piltlikult öeldes hüppavad tapjad ja peksjad telerist tänavale.
2. Millega üllatab Teie peatoimetatav väljaanne lugejaid lähemal ajal?
Sisu poolest tuleb järgmine number (nr 12, 2002) ülikooli eri. See on omamoodi antoloogia Eesti tippteadlaste tekstidest, alates Baerist ja Ostwaldist üle Ludvig Puusepa ja Teodor Lippmaa kuni Lotmani ja Õimuni.
Piirideks tekstid kahelt füüsikust rektorilt: Parrot'lt aastast 1802 ja Aaviksoolt aastast 2002. Ja üllatus-üllatus, koduleht www.akad.ee saab juba aastaseks!
Märt Väljataga
Vikerkaar
1. Mis on Teie arvates Eesti kultuuriajakirjanduse peaprobleem?
Heade kirjutajate vähesus. Osalt on see tingitud akadeemilise ja kultuurisfääri kaugenemisest, sest akadeemiline administreerimine hindab kirjutisi teiste mõõdupuudega kui kultuuriüldsus. Heade kirjutajate nappus võib panna arvama, nagu oleks väljaandeid liiga palju. Seda ma ei usu. Näiteks taani- ja rootsikeelsete kultuuriajakirjade kataloogid sisaldavad umbes 200 nimetust. Uued kultuuriajakirjad, nagu kunst.ee, Tuna või võrguajakiri Ninniku on meil leidnud suhteliselt kiiresti oma koha. Loodetavasti juhtub nii ka Vihikuga. On hulk zhanre, mida Eesti raamatukirjastamine katab hõredalt, ja nende peaaegu ainsaks avaldamiskohaks ongi kultuuriajakirjad. Meie aja kirjandus- ja kultuurielu on suurel määral just kultuuriajakirjanduselu. Ametnike etteheited kultuuriajakirjade lugejaskonna väiksusele ei ole tõsiseltvõetavad. Ka mujal Euroopas jääb tüüpilise ajakirja trükiarv 1000 ja 2000 vahele. Üks kõrvalprobleeme on pigem see, et kultuuriadministreerijad ei ole enamasti ühtki välismaa kultuuriajakirja käes hoidnud ja lähenevad meie kultuuriajakirjadele valede eeldustega.
Võrreldes ajakirjadega on lehtede kultuuriküljed hoopis omaette maailm, kus peaprobleemiks näib olevat lugeja vaimsete huvide alahindamine.
2. Millega üllatab Teie peatoimetatav väljaanne lugejaid lähemal ajal?
Hea taseme jätkumisega (kui see veel kedagi üllatab), uute välisautorite ja rubriikidega, muutustega kujunduses. Erinevas ettevalmistusjärgus on erinumbrid teemadel, nagu (tähestiku järjekorras) aeg, asotsiaalid, eksistentsialism, inglise romantikud, Jaapan, mälu monumendid, pessimism, postkolonialism...
Heie Treier
Kunst.ee
1. Mis on Teie arvates Eesti kultuuriajakirjanduse peaprobleem?
Selle taustal, et Eestis on 1990-ndatel terved tootmisharud välja surnud, valitseb vähemalt ühes kohalikus tootmisharus ülepakkumine, nimelt kirjastamisturul (vaadake, mis toimub raamatupoodides). Ja see on kultuuriline fenomen! Nii et peaprobleem on rahvaarvu ehk lugejas- ehk ostjaskonna väiksus. Aga pääsu ka nagu pole: olukorras, kus suured kultuurid suruvad väikeseid kultuure pidevalt passiivse tarbija rolli, vahendab väikese kultuuri aktiivset ja mõtestatud eneseteostust kõige paremini ilmselt kirjastustegevus, sealhulgas kultuuriajakirjandus.
2. Millega üllatab Teie peatoimetatav väljaanne lugejaid lähemal ajal?
Aasta viimane kunst.ee toob fookusesse rõõmu -- eesti kaasaegse kunsti kõige represseerituma tahu. Ja veel. Arutlus kunstistiilide poliitikast Eestis ja Soomes nii külma sõja ajal kui ka praegu veenab, et stiilid pole mingid süütud ja apoliitilised "puhta esteetika" kandjad ühti, nagu aeg-ajalt kuulen veel praegu formalistlikult väidetavat. Üleüldse, kunsti ja poliitika seos näib tõusvat üha olulisemaks arutlusaineks lõpuks ka meil.
Madis Kolk
Teater. Muusika. Kino (peatoimetaja kt)
1. Mis on Teie arvates Eesti kultuuriajakirjanduse peaprobleem?
Vaadeldes kogu kultuuriajakirjanduse valda kuuluvat nö. saarekeste kaupa, pole pilt sugugi nii masendav, nagu esmapilgul pahatihti tahetakse hüüatada (peamiselt selles osas, kuidas peaksid omavahel suhestuma mainstream’i ning elitaarnähtuste kajastamine, kust jookseb nende piir ning mis millele peab lõivu maksma või kes üldse maksma peaks). Põhisündmusi ning üksikdetaile pidi püsitakse ju hoovuses, kuid saarekeste vahel on siiski liiga palju soist ala. Ma ei tea, kas see on nüüd põhiprobleem, kuid võib-olla oleks pilt kontsentreeritum ja informatiivsem, kui eri väljaannete vahel oleks rohkem koostööd ning mõttevahetust. Ei tähenda see ju omavahelist piiripostide paikapanekut, küll aga aitaks kogu toimivat kultuuriprotsessi tihedama võrguga katta. Kultuuri loomine ei saa toimuda homogeense meeskonnatööna, seda enam, peaks mõtestajad ning kajastajad suutma oma egokapslist välja ronida ning andma nii enesepeegelduse korras kui ka suhtes teistega selgelt aru oma sihtgrupist, käsitluslaadist, hoiakust, märgist jne. Nõnda leiaks kõik see, mis praegu lihtsalt ajakirjanduslikult “kaetud” ka adekvaatsemat ning väärilist tõlgendust. Nii marginaalsemad avangardnähtused, akadeemiline elevandiluutorn kui ka massikultuuri huvisfäär oleksid interpreteeritud professionaalselt, vaikiva kokkuleppe alusel tööd jaotades. Kõik oleks söönud ja terved.
2. Millega üllatab Teie peatoimetatav väljaanne lugejaid lähemal ajal?
Teatud osa lugejat võib-olla isegi sellega, et TMK oma ilmumist jätkab ning sedapuhku juba kindla garantiiga. Loomulikult on toimetus olnud sunnitud vahepealsetest segastest aegadest ning nende põhjustest endale aru andma ning vahekokkuvõtteid tegema, uuesti läbi töötama oma kontseptuaalsed alused (seda koostöös meediakonsultant Tiit Hennostega) ning loomulikult hakkame lähemal ajal neid analüüsi tulemusi ka praktilisse töösse juurutama. Osalt kajastub see ka ajakirja välisilmes, kuid see ei saa olema midagi nii radikaalset, et senist lugejat eemale peletada. Šokküllatusi ei saa olema ka sisuplaanis, see tähendab, TMK ei võta ette radikaalset suunamuutust, vaid pigem paigutab end teadlikumalt olemasolevasse, tulemaks rohkem vastu oma lugeja huvidele ning püüdmaks olla hariv ka neile, kel samuti kõrgendatud kultuurihuvi, kuid TMK lihtsalt senini näppu pole sattunud. See võib tähendada teatavat revisjoni teemade, rubriikide ning autorkonna osas, mitte aga põlvkondlikku revolutsiooni või lati madaldamist lugeja suhtes. Akende pesemine ei ole ju teab mis revolutsioon, kuid kui päike paistab tuppa ja seest nähakse välja, on kasutegur seda suurem.
