Nu metal’ist on Eestis saanud iseseisev ja elujõuline subkultuur. Konkursil "Noortebänd 2003" osalenud 48 bändist jõudis tuhandepealise publikuga finaali 10. Neist 5mängib nu­metal’it ja teeb seda tehniliselt heal tasemel.

Enamasti keskkooliõpilastest või napilt gümnaasiumist välja astunud noortest koosnevate bändide demo­sid kuulates saab selgeks, et lo-fi ja aukudega tenniste lohakalt laisk attitude (rohkem iseloomulik 90ndate punk- ja indie-bändidele) on asendu­nud täiuslikku ja efektset kooskõla ning saundi taotleva suhtumisega. Samuti on neile oluline massiivne la­va-show ja võimas valgusemäng. Nagu näha, on teatavas mõttes te­gu revival’iga. Metallist aastal 1985 kõlas just nagu Lääne bänd ja tahtis esineda Linnahalli laval. Prae­gu aga on juba "Lääne" kõlaga bände noorte seas väga palju ja esi­nemispaigaks sobiks neile keld­ri­klu­bist märksa enam just hall või staadion.

Eesti nu metal’i scene’i esindavad näiteks Turncoat, Recycle Bin ja "Noortebänd 2003" võitja – Tormented. Kõik nad on välja kasvanud Vene tänaval asuvast koolist – Vana­linna Hariduskolleegiumi gümnaasiumist (kool nagu The Ramonesi loos – rock’n’roll highschool!).

Paljude VHK-laste meelest – ke­da muusikafriikideks võib nimetada – rokivad Deftones, Tool, Soulfly, Slipknot, Korn ja kindlast ka suur osa märksa kurjemast ja pimedas peidus elavast metal’ist.

Võimeka naistrummariga Tor­mented, kes võitis konkursil "Noortebänd 2003" 1. parima trummari, 2. parima bändi ja 3. publiku lemmi­ku tiitlid, vastab nüüd Areenile.

Mis teile bändi tegemiseks esi­mese impulsi andis?

Tauno (kitarr ja laul): Kõik oli liht­salt juhuste kokkumäng. Kust see im­pulss tuli, seda küll ei tea. Oli­me Steniga (kitarr) enne päris pikka aega muu­si­ka­koolis käinud. Mina õppisin klave­rit ja Sten kitarri. Seega oli meil põhi se­lleks, et midagi head teha, täiesti ole­mas. Juhuslikult oli Stenil olemas elekt­rikitarr ja siis hakkasime koos män­gima. Hiljem tulid teised juurde.

Millest Tormentedi sõnad räägivad?

Tauno: See varieerub. Alguses te­gin lugudele sõnu mina ja ma ka laulsin. Siis olid tekstides minu isik­li­kud probleemid ja võibolla ko­­ha­ti ka kompleksid, millest ma hea meelega ei räägiks. Hiljem tu­li Hel­dar ja Hel­dar kirjutab nüüd sõ­nu ise.

Heldar: Kuna mul see suhtluspool väga hea ei ole, siis kirjutamine on üks võimalus ennast välja elada. Mulle meeldib üldse väga kirjutada, ka jutte ja esseid. Kui ma midagi kirja panen, siis see tekitab parema tunde, sest see on mul vahe­tult ees. Sõnades leidub ka üldine mõte, agaeks igaüks leiab sealt ise oma sõnumi.

Helena: Niipalju, kui mina aru saanud olen, see sõnum, mis seal sees on, on ikka väga sügav.

Mida te arvate ansambli Tool videotest?

Heldar: Tooli videod on väga sün­ged ja toovad esile kurja maa­il­ma­pil­di. Ma olen kuulnud May­na­rdit (May­nard James Kee­nan, Tooli laul­ja – aut.) seda põhjendamas. Tooli videod on kurjad sellepärast, et elu ei koosne ainult heast. Nemad on kõik üles kasvanud sellises ühis­kon­nas ja perekonnas, kust kõik halb eemale hoitud on. Tegelikult on elul olemas ka kuri pool, mis head täiendab. Ja seda ei saa ära unustada.

Aga miks teil seda kurjust vaja on?

Ragnar: Minu meelest tehakse sel­list muusikat enda pimedama poole väl­jaelamiseks. Näiteks Jonathan Da­vis, Korni laulja, on kõik jõledad asjad, mis tal elus juhtunud, muu­si­kasse pannud.

Sten: Üldine idee ei ole küll viha välja toomine.

Tauno: Üldine idee on see, et meil on vajadus ennast muusika kaudu väljendada. Tähtis pole ainult lõpptulemus, vaid ka muusika tegemise protsess.

Ragnar: Muidugi ei pea tingimata olema ainult halbade asjade väljaelamine. Võib sama hästi heade asjade väljaelamine olla.

Kas lõbus metal on üldse olemas?

Heldar: On küll, üks siuke bänd nagu Atrox.

Ragnar: Mulle toob ka selli­se Göteborgi death-metal-bändi na­gu Arch Enemy kuulamine mõnusa tuju – see muusika on lihtsalt nii hea

Helena: Mina arvan, et meie laivid on ka ikka siuksed lõbusamad, mitte sünged.

Heldar: Ega see, et meil mustad toogad seljas on, ei tähenda, et oleme kurjad ja meie elu on hästi paha. Mõni võib muidugi meie muu­sikast välja lugeda sellise üdini kurja ja satanistliku sõnumi, kõik sõltub tõlgendajast.

Helena: Sellist arvamust on ise­gi avaldatud. Noortebändi finaa­lis hõigati meie laivi ajal saatana ni­mi välja.

Tauno: Saatanasse ei taha me üldse oma nina toppida. Ütleme nii, et muusika muusikaks, aga kui on te­gemist tegudega, mida satanistid korda saadavad, siis see käib mulle üpris vastu. Maailmavaated võivad olla, aga paratamatult elame me ik­ka üldises mõttes kristlikus kul­tuuris. Ma ei tea, kas on just õige tä­na­päeval välja kujunenud üldistele eetika reeglitele sellisel kujul vastu hakata.

* Tormented esineb neljapäeval, 22. mail Von Krahli teatri baaris.

Tormented tuli kokku 2002. aasta alguses ja salvestas mõne kuu möödudes demo, mida oli vaja selleks, et osaleda "Grillfest 2002" raames toimunud noorte bändide konkursil. Demo tegemise ajal oli Helena Tormentedi ametlik trummar, kuid ühtki proovi polnud veel toimunud. Appi tuli Jaan sõprusbändist Recycle Bin ja meisterdas neile trummid arvutiga, kitarrid sai samu­ti sisse mängitud läbi PC. Tormentedi hilisem lindistus, mis tehti juba Music.Works stuu­dios ja päris trummidega, ei jää aga saundi, kooskõla ega millegi muu poolest alla MTVst hilisõhtul kõlavale metal’ile.

Bändiliikmete sõnul on nende stiil praeguseks juba muutunud ja peavoolust veelgi kaugemale ujunud. Vokaal, mis plaadil kõlab, on Tauno poolt meloodiline. Heldar kasutab death-metal’i leivanumbrit: kurguhäälselt röökivat ja "kurja" laulu.

Kui Riho Bauman Tormentedi esinemist nägi, lausus ta mikrofoni: "Aitäh teile selle metal-kokteili eest." Kõigi bändiliikmete ar­­va­tes iseloomustab just sõna "kokteil" nende stiili suurepäraselt ja sellest tulenevalt mõtles Heldar välja vaid Tormentedile omase stiilimääratluse. Selleks on skiso-metal-happy-puppy-hena-hema-metal-kokteil.