KOOMILINE JUUDI ENTSÜKLOPEEDIA
Tundub, et suur vene kirjandusteoreetik Mihhail Bahtin mõtles välja mitmehäälse romaani idee just niisuguste romaanide tarvis nagu Philip Rothi “Operatsioon Shylock”. Mitmehäälses romaanis, mille tõupuhtaimaks ilminguks pidas Bahtin Dostojevski teoseid, ei domineeri autori ega ühegi tegelase vaatepunkt või ideoloogia täielikult teiste üle. Erinevaid ideoloogiaid lihtsalt kõrvutatakse, vastandatakse ja lastakse neil teineteist tühistada, nii et lugejal tekiks sügavam arusaamine moodsa elu komöödiast. 20. sajandil arendas niisugust dostojevskilikku ideedepaljusust oma romaanides kõige mõjusamalt edasi vahest Saul Bellow, kes on ühtlasi Philip Rothi kirjanduslik isa.
Philip Rothi kirjanduslik hääleulatus on laiemgi kui Bellow’l. See ulatub maniakaalsetest seksuaalfantaasiatest (nt “Portnoy tõbi”) kuni suurte ühiskonnakriitiliste panoraamideni (“Ameerika pastoraal”). Rothi kirjutamisviisi iseloomustab ühelt poolt spontaansus – pikad, hingamispausideta tiraadid, maniakaalne avameelsus – ja teisalt filigraanne tehniline kontroll – intriigide punumise ja niidiotste kokkusõlmimise meisterlikkus. Tema kujul oleks justkui tegu Jack Kerouaci ja Jorge Luis Borgese kombinatsiooniga ühes kirjanikuisikus. Eriti hästi ilmneb too spontaansuse ja teadlikkuse tasakaal “Operatsioon Shylockis” – Rothi ühes parimas romaanis.
Romaan, mille žanrimääratlus on pihtimus, algab väitega: “Raamat on nii täpne aruanne, kui ma suutsin anda, tõelistest sündmustest, mida ma kogesin oma viiekümnendate eluaastate keskel ja mis kulmineerusid 1988. aasta alguses sellega, et ma nõustusin ette võtma luureandmete kogumise operatsiooni Iisraeli välisluureagentuuri Mossadi huvides.” Raamat lõpeb sõnadega: “Igasugune sarnasus tegelike sündmuste, kohtade ja inimestega, nii elus kui surnutega, on juhuslik kokkulangevus. See ülestunnistus [ehk pihtimus] on vale.” Nende kahe vastandliku väite vahele mahub ligi 400 lehekülge pööraseid ja samas tõepäraselt esitatud ideesid, fantaasiaid, karaktereid ja seiklusi.
Philip Rothi romaani peategelase nimi on Philip Roth. Ta on paranemas psühhoosist, mille põhjuseks oli vale tabletikuur. Tema seiklused algavad avastusest, et Iisraelis on liikvel keegi Philip Rothi nime all esinev mees, kes jutlustab diasporismi ehk ideed, et juutidele sobivaim elukeskkond on diasporaa ja seega peaksid kõik juudid Iisraelist tagasi kolima Euroopasse, riikidesse, kust nad on Iisraeli ümber asunud. Ainult nii saavat ära hoida uut genotsiidi, mida ülekaalukas araablaskond plaanitseb ning mille vastu vägivallaga võideldes on juudid kaotamas oma moraali ja hinge.
Peategelane Philip Roth ristib vale-Rothi ümber Moishe Pipikuks (Mooses Nabaks), kuid hakkab mingist perverssest lustist tema üritusega kaasa mängima. Nii tekib pöörane segaduspundar, millesse on tähtsamate tegelastena seotud küüniline Mossadi agent Smilesburger ja palestiina intellektuaal, Rothi noorpõlvesõber George Ziad (kelles võib ära tunda mõningaid Edward Saidi palgejooni). Loo põhisündmustiku tagapõhjal areneb kohtuprotsess endise vangivalvuri John Demjanjuki üle, keda süüdistati juutide vastastes metsikustes. (Teatavasti õnnestus kaitsel nõukogude allikatele toetudes näidata, et kurikuulus “Ivan Julm” ei olnud siiski Demjanjuk, vaid üks teine temavanune ukrainlane. Iisraeli ülemkohus mõistis Demjanjuki õigeks, kuid praegu ähvardab teda taas väljasaatmine USAst.)
Nn diasporismi ideele sekundeerivad romaanis hääled, mis õigustavad sionismi, assimilatsiooni, reaalpoliitikat, PLO vaateid või lihtlabast antisemitismi. Arvustamist leiab kogu Lähis-Ida poliitika varjuteater, Iisraeli okupatsioonipoliitika jõhkrus, palestiinlaste salakaval fanatism ja välisvaatlejate naiivne heatahtlus. Niisiis on tegu otsekui tänapäeva juutluse entsüklopeediaga, mis sisaldab nii Iisraeli ja sionismi kriitikat kui ka selle kriitika kriitikat ja selle kriitika kriitika kriitikat jne. “Operatsioon Shylock” annab meile sügavama arusaamise tänapäeva juutluse dilemmadest. Et aga nendesse on kokkuvõtlkult kätketud ka kogu moodsa aja dilemmad, siis on romaanil veelgi üldinimlikum väärtus – ta süvendab meie kui moodsate inimeste arusaamist iseendast.
Philip Roth
“Operaratsioon Shylock: pihtimus”
Philip Roth(1933) on tänapäeva suurimaid Ameerika kirjanikke. Ta on avaldanud ligi 20 romaani ja pälvinud kõik tähtsamad Ameerika kirjandusauhinnad.
Rothi esimesed psühho-seksuaalsed romaanid, nagu “Portnoy tõbi” (Portnoy’s Complaint, 1969, e.k 2003), pälvisid konservatiivsete juudiringkondade pahameele, sest peljati, et nende maniakaalne avameelsus kahjustab juutide mainet domineerivalt kristlikus ühiskonnas. Kuid näib, et kriitikute kunagised rünnakud on Rothi kirjanikuannet üksnes karastanud. Tema viimase aja romaanid ei tegele enam üksnes privaatsete seksuaalpainetega ja perekonnapingetega, vaid pakuvad võimsaid ajaloolisi üldistusi 20. sajandi Ameerika Ühendriikide kohta. Neis käsitletakse näiteks assimileerumislootusi, mida sõjajärgne liberaalne atmosfäär on Ameerika juutidele pakkunud ja mitte alati täitnud (American Pastoral, 1997).
Lisaks laiahaardelisele ühiskonnakäsitlusele ja isikupärasele psühholoogilisusele paistavad Rothi romaanid silma modernistlike eksperimentidega dokumentaalsuse, fiktsiooni ja metafiktsiooni piiridel. Sellisena on ta üks väheseid moodsaid kirjanikke, kes suudab ühendada pihtimuslikkuse, sotsiaalse komöödia ja postmodernistlikud eksperimendid, pakkudes nõnda igaühele midagi.
Mis on diasporism?
Mõiste “diasporaa” pärineb kreeka keelest ja tähendab mõne rahva vabatahtlikku hajumist või vägivaldset hajutamist teiste rahvaste hulka ning ühtlasi hajunute inimkooslust. Mõistet on kasutatud eeskätt juutide kohta, kuigi on ju pagendatud ka teisi rahvaid. Enamik neist on mõne põlvkonna jooksul asukohamaa põlisrahvaga assimileerunud. Juudid on tänu oma religioonile, judaismile, rahvuse säilitanud ligi 2000 aastat kestnud diasporaa-perioodi vältel.
Juudi rahva ajaloo võib jagada kaheks võrdseks perioodiks. Esimesed 2000 aastat elati ühtse rahvana Lähis-Idas, järgmised 2000 viibis valdav osa juutkonnast diasporaas. Esimene vabatahtlik hajumine toimus Iisraeli riigi õitsengul, legendaarse kuningas Saalomoni valitsemise ajal (965–928 eKr). Iisraellased võtsid osa foiniiklaste merereisidest ning paljud siirdusid viimaste poolt rajatud kolooniatesse. Kui paganlikud foiniiklased võtsid üle juudi usu, kuulutati nad juudi rahva liikmeteks. Esimene vägivaldne juutide hajutamine toimus pärast riigi osalist vallutamist assüürlaste poolt 722 eKr.
Diasporismi õitseaeg oli 1. sajand eKr. Tollase Rooma impeeriumisse kuuluva Juuda vasallriigi elanike arvuks on nimetatud umbes 2 miljonit, aga kogu rooma territooriumil loendati juute u 6 miljonit, sealhulgas Aleksandrias u 300 000, Roomas u 100 000. Soovides vabaneda Rooma võimust, pidasid juudid kolm iseseisvussõda – aastatel 66–70, 115–117 ja 132–35. Kõik lõppesid ränkade lüüasaamistega. Miljonid juudid langesid lahingus, ülejäänud müüdi orjadeks või küüditati impeeriumi äärealadele.
Juutide olukord paranes 7. sajandil tekkinud Araabia Kalifaadis, moslemid olid nende suhtes sallivamad kui kristlased. Aega 11.–14. sajandini nimetavad juudid oma kuldseks ajaks, juudi kultuuri keskusteks kujunesid Granada ja Cordoba. Edasi olukord halvenes. 1492 küüditati juudid Hispaaniast. Kesk- ja Lääne-Euroopas toimuvate pidevate pogrommide tõttu kolisid juudid ida poole. 15.–18. sajandil oli Poola kõige juudisõbralikum maa. 19. sajandil kadusid juutidele tehtud kitsendused kõikjal Euroopas peale Venemaa. Paraku säilis antisemitism, mis kulmineerus holokaustiga.
Diasporismi ajalugu lõppes 14. mail 1948 loodud sõltumatu Iisraeli riigiga, kuhu võib tänapäeval asuda iga juut. See riik tagab juudi rahvuse säilimise. Diasporismi idee, nagu see on välja pakutud Philip Rothi romaanis, on surnult sündinud laps, selle elluviimine on võimatu. Juutide naasmist Euroopasse ei soovi juudid ise ega Euroopa Liit. Viimane toetab hoopis kolmanda maailma rahvaste immigratsiooni Aasiast. Iisraeli rännanute naasmine oma vanemate sünnimaale on absoluutselt välistatud.
Elhonen Saks
