Koonduslaager “Vabadus”
Endisaegsed kodanikutunde, kasinuse ja kohuse narratiivid on asendumas uute, tarbimise, külluse ja naudingute teemadega. Kas see aga tähendab, et tänapäeva avalik sfäär on tõeliselt pluralistlik, kõikelubav ja normivaba?
Üha vähem valitseb meid väline võim, ent samas poeb võim aina enam meie endi sisse. Et mõista, kuidas meid valitsetakse ja pannakse omaks võtma eri võimukeskuste seisukohti, küsigem, kas me äkki ei ela koonduslaagris, mille väravale on kirjutatud "Vabadus"?
Me oleme väidetavalt vabad, ent ka posttraditsioonilistes ühiskondades on lojaalsus niisama tähtis kui Külma sõja ajastul. Posttraditsioonilised ühiskonnad eristuvad ülejäänutest sellega, et nad on ühekorraga nii vabad kui ka autoritaarsed, nautlevad kui ka repressiivsed, pluralistlikud kui ka monoliitsed. Nende, oma olemuselt turuühiskondade toimimispõhimõtted on naudingulisus ja pluralism, mööduvus, kaduvus ja katkestuslikkus. Turu tekitatud anarhia ohjeldamine aga eeldab mingit absoluutväärtustele ja metafüüsilistele alustele toetuvat poliitilist, eetilist ja ideoloogilist korda, mis pole kaugeltki nii kõikelubav.
Seda anarhia ja korra ambivalentset suhet sümboliseerib ilmekalt sõna "subjekt". Teatavasti on "subjektil" kaks tähendust. Ühelt poolt on subjekt tegija - näiteks lause grammatiline subjekt ehk alus. Ent subjekt on ka alluv, nagu näiteks fraasis subject of Her Majesty the Queen, "kuninganna alam". Mõlemad, nii tegemine kui ka allumine, säilitavad oma aktuaalsuse ka posttraditsioonilistes ühiskondades. Kui subjektid ei alluks, siis ühiskond laguneks. Kui nad ei tegutseks, poleks arengut.
Seega peavad ka posttraditsioonilised ühiskonnad kasvatama enesele "subjekte" mõlemas tähenduses. Selleks on ühiskonnal omad vahendid ja asutised, nagu perekond, seksuaalsfäär, kirik, meedia ja kool. Kõik need vormivad ühiskonnale vastuvõetavaid subjekte, kinnistades inimestesse väärtusi, käitumismudeleid ja reageeringuid.
Varasematel aegadel, näiteks feodaalühiskondades, oli kasulik kasvatada subjektiivsust, mida iseloomustas vankumatu usk rangetesse väärtussüsteemidesse. Hilismodernistlikus subjektiivsuses aga on subjekt eelkõige eesmärk omaette ja näib tegutsevat iseseisvalt, ilma väljastpoolt määratud sihtide või ülesanneteta. Selline subjektiivsus avab tee vabadusele ja loovusele, samas muudab just see meid vahetult sõltuvaks valitsevast ühiskonnakorrast. Paradoksaalsel kombel köidab valitsev kord meid köidikute näiliku puudumisega.
Ka posttraditsioonilistes ühiskondades sisaldab subjektiivsuse mõiste allumist. Nüüdisaegne surve, nii paradoksaalne kui see ka ei ole, toimib seeläbi, et survet ei tunnetata ja subjektiivsust käsitatakse välisest sunnist ja käsusõnast vabana.
Osalt toetub see käsitus kodaniku ja tarbija dihhotoomiale. Kodanikuks olemine seostub vahetult tootmisega. Kodanik-tootja on sihikindel, viivitab naudingutega, kuulub ühiskonda ja tegutseb kooskõlastatult. Tarbija seevastu toimib ja näeb oma toiminguid praeguse hetke ja iseenda seisukohast. Kodanikuks olemise ajavormid on minevik ja tulevik ning oluline pronoomen "meie". Tarbija ajavorm seevastu olevik ja peamine pronoomen "mina". Kodanikku kirjeldavad vajadused, tarbijat aga himud.
Posttraditsioonilistes ühiskondades kõnetatakse meid nii, nagu oleks meis juba sünnist saati kaks eri olendit - eratarbija ja kollektiiv-avalik kodanik. Ei tarbijat ega ka kodanikku ei valitseta "ülevalt", vaid meie seest. Seda näitab muuhulgas tõik, et me jälgime pidevalt teiste toiminguid ja otsustame, mis on teistele lubatav ja mis mitte. Sellise jälgimise ja hindamise kaudu piirame ka iseendi himusid ja tegevusi.
Tõsielusaated, nagu "Suur vend", on hea näide, kuidas meedia aina enam muudab avalikku ja eraelu, kodanikku ja tarbijat. Meedia tirib paljud varem eraellu kuulunud asjad avalikkuse ette. Ühtlasi muudab ta varem pühaks peetu argiseks, isegi banaalseks. Meedia avab prao, millest tavalised inimesed saavad piiluda eliiti, lapsed ja noorukid täiskasvanute tegemisi, mehed naiste ja naised meeste intiimelu. Meedia võtab meilt süütuse ja teeb meist pealtnägijad. Sestap pole mingi ime, et aja vaim on cool. Kui elul pole enam varjatud poolt ja kõik kistakse nähtavale, kaotavad skandaalid skandaali maigu ja kõigist saavad skeptikud ja relativistid.
Vahekord avaliku ja eraelulise, poliitilise ja isikliku, ametliku ja intiimse, samuti kõrgkultuuri ja massikultuuri vahel on muutunud. Tänu võimalusele avaliku elu tegelasi jälgida paljastub suur saladus: nad ei erine millegagi tavainimestest. Lisaks ei staaritse tõsielusaadetes ja telemängudes prominendid, vaid inimesed tänavalt. Nüüd lubab televisioon meil piiluda ka omasuguseid.
Meedia kujundab meie arusaamu võimalikust ja ihaldusväärsest. Kui 19. ja 20. sajandi kõrgkultuur kõneles himude rahuldamise edasilükkamisest, siis nüüdne massikultuur ülistab libiido kohest ja täielikku rahuldamist. Aukohal ei ole nüüd enam "meie", ühiste hüvede nimel rihma pingutajad ja paremale homsele panustajad, vaid "sina" ja sinu himud.
Sageli tundub, et elu koosneb ainult nädalavahetusest ning et meil on palju õigusi ja üsna vähe kohustusi. Süütunne mittesäästliku ja tarbiva eluviisi pärast on ajast-arust. Piilupart Donaldi naudingutest hoiduv ja varandust koguv onu Robert on ammu moest. Meie aja kangelane on Donald, kes elab tänasele ja laseb end juhtida hetkeajedel.
Nüüdisaja kõige antielitaarsem jõud on turg. Ta silub meie erinevused ja purustab varasemad väärtusskaalad, asendades need egalitaarse vahetusväärtusega. Turu põhimõtteks on naudingud ja mitmekesisus, lühiajalisus ja kaduvus. Ta muudab kõik uue ruttu vanaks ja paneb meid unustama. Turg teeb kõigist tarbijatest Amneesia Ühendriikide kodanikud.
Turg on senise inimajaloo kõige anarhistlikum jõud. Aga isegi turg ei saa läbi teatava konservatiivsuseta. Kordamine on turule vähemalt niisama oluline kui uudsus. Ta lubab paljusust, ent tegelikkuses toodab juurde juba saadaval olevat. Ta tõotab põnevust, ent tegelikult reprodutseerib tuntut ja turvalist. Tulevad uued kaubamärgid, brändid, meediakanalid, saated jne, ent harva näeme midagi, mis oleks tõeliselt uus ega jäljendaks ärilist edu toonud mudeleid.
Turg eeldab tarbijatelt mitte ainult uudishimu, vaid ka mugavus- ja alluvusvajadust. Mida enam turg lammutab stabiilsust, seda enam peab ühiskondlik süsteem pingutama, et pakkuda inimestele mingeidki ühisväärtusi. Sama järjekindlalt kui osa ajakirju avaldab jõulu eel kõige hõrgumaid toiduretsepte, avaldatakse jaanuaris näpunäiteid üle söönud lugejatele, kuidas end suveks uuesti rannavormi ajada.
Tarbimine ja normid töötavad teineteisele vastu. Tarbimisele keskendunud elulaadi juhivad meelitused, suurenevad himud ja äkksoovid. Normideta, mis ütleksid, millised neist on ehtsad ja millised võltsid, on raske hinnata oma himusid mingil püsival skaalal. Siinkohal rõhutagem, et posttraditsioonilistes ühiskondades pole autoriteedid sugugi päriselt kadunud. Küll aga on neid tekkinud sedavõrd palju, et ükski neist ei saa pretendeerida absoluutsele autoriteedile.
Kui osundada sotsioloog Zygmunt Baumani, siis on sõnaühendis "palju autoriteete" loogiline vastuolu. Kui autoriteete on palju, kipuvad nad üksteist tühistama. Niisiis on ainus tegelik võim sellel, kes eri autoriteetide vahel valib.
Vanad väärtussüsteemid ei toimi enam. See aga ei tähenda, et väärtuste küsimus iseenesest hääbuks. Ka näiteks massikultuuris tuleb meil anda väärtushinnanguid hea ja halva, huvitava ja igava küsimuses. Väärtushinnangud on igapäevaselt vajalikud otsustamaks, mida teha ja kuidas veeta aega. Kuna keegi ei ela igavesti, tuleb meil paratamatult valida prioriteedid ja paigutada asju tähtsusjärjekorda.
Niisiis ei pääseta väärtushinnangute andmisest ka posttraditsioonilistes ühiskondades. Ent mille alusel hinnata? Kas on olemas vaieldamatuid ja kindlaid kriteeriume, või on kõik kriteeriumid vaieldavad ja suvalised?
Ilmselt saab ka posttraditsioonilistes ühiskondades esile tuua mingeid enam-vähem üldisi hindamisaluseid. Need seostuvad maitsega. Maitsevahede abil genereeritakse ja säilitatakse ühiskondliku seisundi ja võimu vahesid. Need, kellel on võimu sõnastada valitsevaid kultuurilisi väärtusi, saavad end ka pidada "hea maitse" esindajateks.
Ent kelle käes see sõnastamise-võim on? Vähemasti mingil määral on endine eliit, nagu õpetlased ja preestrid, teinud teed uuele eliidile. Kui varem tulid usujuhised kirjarahvalt ja teistelt haritud spetsialistidelt, kes kuulutasid ilmikutele natsionalismi-usundit, siis nüüd on suurim sõnaõigus Raha esindava turueliidi käes. Turueliidi huvides on aga panna meid uskuma, et võim väärtusi sõnastada kuulub meile endile.
Posttraditsiooniliste ühiskondade tähelepanu keskpunkti on tõusnud argielu, üksikisiku, perekonna ja seksuaalsuse küsimused. Intiimasjadest on paradoksaalsel kombel saanud avaliku elu peamine valdkond. Soomes kirjutatakse peaministri internetikohtingutest ja eri naistele saadetud smsidest meedias niisama suurte pealkirjade all kui tema poliitilistest avaldustest. Avalik elu on muutunud emotsionaalsemaks, mõistuslik arutlus aga vähem avalikuks. Kogukonnad näikse nüüdisajal tihti toetuvat pigem emotsioonidele kui arutlevale mõistusele.
Tavalisusest on saanud uus cool. Tavalisel inimesel pole tunnuseid, mis teda teistest eristaks. Tavalisust aga ei käsitata sugugi negatiivsena. Sellega ei kaasne halvustav tähendus nagu sõnadega "hall mass" või "kari". Tarbimisühiskonna arenedes muutub igapäevane aina hinnalisemaks. Samuti pöördub pea peale töö ja eraelu tähtsusjärjekord. Kodu ja eraelu ei eksisteeri enam selleks, et koguda jõudu tööks ja avalikuks eluks, nagu oli mõned aastakümned tagasi. Nüüd on asi vastupidi - kodu ja eraelu toituvad tööst ja avalikust elust. Kui varem hinnati lõbu "kasulikkuse" mõõdupuu järgi, siis nüüd on "kasulik" see, mis pakub rohkem lõbu.
Posttraditsioonilistes ühiskondades ja kultuurides on endisest olulisem koht inimkehal. Kui kodanik on "hing", siis tarbija on eelkõige keha. Ent praegune tähelepanu kehale erineb näiteks 50 aasta tagusest. Varem suhtuti kehasse kui tootvasse, sigitavasse üksusse, mille tervis oli oluline tootlikust seisukohast. Täna on keha muutunud naudingukeskuseks. Põhiküsimus pole enam, kuidas oma elu korraldada, vaid kuidas seda võimalikult nauditavalt pillata.
Traditsioonilised moraalidiskursused koondusid kahe teema - võtmise ja loobumise ümber. Moraal aitas hoiduda liialdustest. Täna nähakse võtmises automaatselt hüvet.
Muidugi tuleneb loobumise diskursuste asendumine võtmise diskursustega osalt valikuvõimaluste kasvust. Samas on uued valikuvõimalused tekitanud uusi õnne diskursusi. Turg ei käsi meil elada hästi, vaid õnnelikult. Milles aga seisneb õnn, mille poole kõik peaksid püüdlema?
Kui õnn on tunne, siis kas piisab lihtsalt sellest tundest või tuleks ka teadvustada, et seda tuntakse? Kui õnn võrdub võtmisega, s.t ostmisega, siis kas piisab õnnelikuks tegevate asjade ostmisest või tuleb ka uskuda õnnelikuks tegevate asjade nauditavusse?
Või ei saa õnn siiski olla omamises? Vahest oli kunagistel moraalifilosoofidel õigus, et õnnelik olemiseks peab inimene olema hea, s.t tegema head?
Kelle võimuses siis on posttraditsioonilistes ühiskondades "hea" sõnastamine? Kas tähendab tavaliste inimeste esiletõus avalikus sfääris, et viimaks ometi hakkab avalik elu muutuma tõeliselt demokraatlikuks? Millised teemad on kõneväärt ja milliseid tuleks vältida? Kes määrab avalike arutelude temaatika? Ons traditsioonilised eliidid selle võimu kaotanud?
Kahtlemata on eliidi ja tavainimeste suhe muutunud. Üha vähem tahab publik kulutada aega poliitikauudiste jälgimisele. Olukorras, kus uudiste sisu määravad ikka veel elitaarsed allikad, pole selles midagi üllatavat. Poliitikauudised käsitlevad üha enam läbirääkimisi ja kokkupõrkeid mitmesuguste eliitide vahel. Valitsused, parteid, tööandjate ja töövõtjate organisatsioonid ja firmad kasutavad avalikku sfääri omaenese eesmärkide teostamiseks. Sestap pole eliit ainuüksi peamine uudiste allikas, vaid ka nende peamine teema. Sellega kaasneb sagedasti meediale ja laiemale avalikkusele pakutava info piiratus. Sageli toimuvad otsustava tähtsusega konfliktid kinniste uste taga, et mitte rikkuda väärikat fassaadi.
Võibolla ongi, nagu ütleb Zygmunt Bauman, võimu peamine toimimismeetod tänapäeval tabamatus, varjatus ja hiilivus. Kui meile tundub, et poliitikateater on nagu "Suure venna" saade, siis me ei pruugi näha poliitikat, vaid ainult teatrit.
Kuidas jääb sõnavabadusega? Kui igapäevane elu on meediast läbi imbunud ja meedia kõneleb meiega kogu ärkvelolekuaja, siis kui tähtis see pidev kõne on? Kas avalik sõna hakkab muutuma tapeediks, tühiseks taustamüraks, nurka mängima unustatud televiisoriks, mille vaataja on huvitunud hoopis muust?
Meediast küllastatud avaliku sõna probleem on selles, et üldine avaliku sõna valdkond on kaotanud terviklikkuse. Posttraditsioonilistes ühiskondades on avalikku sõna varasemast enam, ent see on kõigis oma vormides killustunud. Möödas on ajad, kus kogu riik kogunes telerite ette vaatama üht ja sama saadet. Erandiks on ehk ainult Eurovisiooni lauluvõistlus.
Sõnavabadusega kaasneb tänapäeval paradoks: igaühel võib olla vabadus öelda kõike, mida ta tahab - ent kas keegi kuulab? Kas ainsad kuulajad pole äkki need, kes mõtlevad juba enne täpselt samamoodi nagu ütleja?
Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud Erkki Sivonen
