Kui “Halvast kasvatusest” käimatõukav iva välja sõeluda (publikul tasub selles küsimuses varuda pisut kannatust, kuna Almodóvaril on ilmselgelt midagi sirgjoones areneva narratiivi vastu), selgub, et kõik tragöödiad ja segadused said seekord alguse kuuekümnendatel kusagil Hispaania kolkalinna internaatkoolis. Pisike lugu armukolmnurgast, mis tekib inglihäälse kooripoisi, tema klassivenna ja kooripoissi platoonilisuse piirest väljuva kirega ihaleva preestri/koolidirektori vahel on lihtne, sentimentaalne ja võluv – ning esitatud lausa hämmastavalt ebašokeerivalt. Ühest küljest on tervitatav, et Almodóvar ei raputa juba rutiinseks kiskuva teema juures dramaatiliselt rusikaid taeva poole ega lasku odavasse pisarateväänamisse. Samas jääb film, mida mingil põhjusel reklaamitakse tema ambitsioonikaima ja sotsiaalkriitilisima teosena, just võtmekonflikti erakordselt hillitsetud kohtlemise ja hukkamõistust hoidumise tõttu kummaliselt kiretuks. Võibolla peaks antiklerikaalse sõjakuse nappust käsitlema värske lähenemisena, aga pedofiilsest afäärist on antud juhul saanud mingi seebiooperlikult romantiline muinasjutt armastusest, võimust, eneseohverdusest, reetmisest, jne., mille traumaatilisus asjaosalistele tundub üsna küsitav ja mille magususe tõttu kannatab kogu ülejäänud filmi mõjuvus. On selge, et pedofiilia otsesteks kujunditeks vormistamine valmistab omajagu probleeme, kui aga piirdutakse pilkude ja äärmisel juhul tegelaste kõrvuti istuma sättimisega, samas kui ülejäänud filmi rikastavad külluslikud ja sugestiivsed homoerootilised stseenid, jääb mulje, et midagi märkimisväärset ju ei toimunudki. Kogu filmi ulatuses on sellest peale suhteliselt raske tõsiselt võtta ka teisi “fataalseid” põhjuse ja tagajärje seoseid.

“Halb kasvatus” pole halb film, igav ei hakka, aga ülearu põnev just ka ei ole. Põhjus, miks see ei küüni üle autorile teadupärast jõukohase hiilgavuse läve, seisneb selles, et kõik nähaolev on esitatud justkui liiga ebaisiklikult, et suuta kedagi sügavamalt puudutada. Almodóvar on tunnistanud, et ta põlgab odavat ekshibitsionismi ega saagi seetõttu teha liiga autobiograafilisi filme. Aga milleks siis üldse autobiograafilise teemaga vaeva näha, kui pole midagi isiklikku välja elada? Ilmselt on just autori enesedistantseerimine põhjus, miks “Halb kasvatus” on välja kukkunud libedalt meelelahutusliku ja emotsionaalselt leigena. Tehniline pool nagu visuaalia ja näitlejatööd on laitmatu nagu ikka, sündmustikku esitletakse ladusalt, aga pöörded ei ole just vapustavad ja usutavus jätab soovida. Kogu filmi tegevus toimub õigupoolest eneseküllases fantaasiamaailmas, mis paistab pealtnäha üsna argine, ent kus lähemal vaatlemisel pole õieti ühtki seksuaalsena käsitletavat naist, samuti pole vähimatki jälge homoseksuaalsuse ebastandartsusest või sotsiaalsest taunitavusest ning meestegelastel kulgeb omavaheliste suhete loomine kadestamisväärselt ladusalt. (Kas tuleks näha eneseirooniat tõigas, et Almodóvar lasi oma alter egot kehastanud näitlejal Fele Martínezil mitu kuud trenni teha ja dieeti pidada, et too seksapiilsem välja näeks?) Seega eirab film muretult vähemalt poolt reaalselt teemassepuutuvast probleemiladestusest. Liigne lihtsus ei pruugi paraku alati intrigeerida. Kuhjatud keerdkäigud ja kihistused samuti mitte, kui ühegi tegelasega sügavamat sidet ei teki ja autor olulist informatsiooni ainult enda teada hoiab (filmis peaaegu ei selgugi Juani vennavaenu motiive). Kui lõpuks on ikkagi vaja kõik ära seletada, on tulemuseks paratamatult lohisev kulminatsioon. Peale kõige ei saa jätta mainimata, et Almodóvari stiil hakkab ajapikku rutiinseks kuluma – sedasama kärevärvilist segu melodraamast, groteskselt koomilistest ja sürrealistlikult mõjuvatest hetkedest ning mahlakast kitšist on tõtt-öelda juba nähtud küll.

Kuni filmi viimase kolmandikuni pole selge, kuidas seda määratlema peaks – püüab see olla kättemaksudraama, nostalgiakomöödia või laialivalguv põnevik? Kogu filmi defineerimine jääb kandvat topeltrolli täitva Gael García Bernali õlule. “Mehhiko Brad Pitt” näeb justkui liiga hea välja, et olla tõsiseltvõetav näitleja ja paistab tihtipeale pingutavat, et rääbakamalt mõjuda. Seekord on tal tänuväärt võimalus rakendada nii oma ilu kui vilunult tehtud ilmetust. Vamp-transvestiit Zaharana esinedes kannab ta Jean-Paul Gaultier’ STRONG> rabavat litritega kleiti ning ei jäta kahtlust, et selle sees on midagi säravamat ja tõelisemat kui bioloogilises mõttes ehtsad naised. Kogu värvirõõmsat film noir’i selgroona toetavaks femme fatale’iks osutub ta aga näitlejahakatise Juani alias Angelina, kelle hooletu pealispinna all peitub kalkuleeriv, eetikast ja moraalsusest kammitsemata võrgutaja, kes mõjub hävitavalt kõigile temaga lähemalt kokku puutunuile.   

“Halb kasvatus”

Režissöör Pedro Almodóvar, osades Gael Carcia Bernal, Fele Martínez, Javier Càmara, Lluis Homar.

Hispaania 2004.

Kinos Sõprus alates 24. septembrist.