Kõrgel põhjas
Alaska asub USA põhjapiiril ja sai omaette osariigiks alles 1959.
aastal. Meie lendasime Ühendriikide põhjapoolseimasse valdusesse
New Yorgist, vahemaandumisega Salt Lake Citys, kunagises olümpialinnas.
Salt Lake City on väga õige väljend, sest lennukiaknast
paistsid suured mitmevärvilised soolajärved. Alaska Airlinesi
tunnuseks on kapuutsiga naeratav eskimo.
Pärastlõunal
jõudsime Anchorage’i linna – meie esimesse peatuskohta
–, mis on suurim linn Alaskal. Ilm oli soe, +22 °C, linnapilt
rahulik. Nägime mõnda indiaanlast kõndimas, aga needki
tuikusid alkoholiuimas. Tegelikult ei ole Anchorage’is just palju
ülipõnevat ja üle ühe öö me seal ei
peatunud.
Esimene eesmärk oli 6194meetrise Mt. McKinley,
Põhja-Ameerika kõige kõrgema mäe
“vallutamine”. Võrdluseks – Euroopa
kõrgeim mägi Elbrus on 5642 m. Mt. McKinley asub Denali
rahvuspargis, Alaska keskel. Anchorage’ist autoga umbes kuus tundi
sõitu, ning olimegi väikses orus, mägede vahel, kus
meid ootas kuuekohaline lennuk. Noor piloot lennutas meid kohe suure mäe
nõlvale päris lähedale – põnev oli, mitte hirm,
usaldasin teda, kuna... tal on juba kümme aastat lennukogemust!
Mäeahelik on aasta ringi lumega kaetud ja on mägironijatele paras
väljakutse. Piloot lendas vahepeal naljatades otse mäe poole,
tegelikult oli vahemaa mäenõlvaga ikkagi piisav, ehkki tundus, et
kohe-kohe saan oma käega nõlva katsuda. Kuskil eemal olid valla
pääsenud aga metsatulekahjud, mille suits me vaadet alguses veidi
varjutas. Selle suve ilm on Alaskas üldse olnud väga kuiv; meie reisi
ajal oli seal korraga 70 tulekollet.
Lend lõppes
väiksel kruusaga kaetud maandumisrajal Kantishna mägikülas, kust
seal oodanud džiip meid mäenõlval asuvasse hotelli viis. Meie
rõõmsaks üllatuseks olid kõik kolm toidukorda
hotellihinna sees! Köögi ümbruses tiirlev suur koer oli ilmses
janus, veekauss tühi, ja nii ma teda aeg-ajalt jootsin.
Peale
meie oli hotellis kuus inimest. Mägikülas oli ka üks baar, kuhu
me huvi pärast läksime. Vana baarmen näitas vaimustunult fotosid
põtradest ja karudest, kes on seal kandis aedadesse ja teedele uudistama
sattunud ja peenramaalgi kurja teinud. Aga ega siis loom tea, et ta ei tohi
maitsvat kapsapead närida. Terve baari sein oli põdra- ja
põhjapõdrasarvi täis.
Järgmisel päeval
õnnestus ka ise bussisafaril põtru, grislikarusid ja rebast
näha ning jões kulda sõeluda. Kes midagi leiab, võib
omale jätta. Meie hotelli peremees leidis kunagi sõrmusejagu kulda.
Kulda on sügaval mägedes veelgi, aga selle tööstuslik
kaevandamine lõpetati Kantishna orus 80ndatel seoses rahvuspargi
rajamisega. Talvel on see mägikuurort kinni, sest teeolud on lumelaviinide
tõttu võimatud. Nägime üksikuid õnneotsijate
lagunenud hütte, mis mõjusid nagu ajaloo jalajäljed.
Meie järgmine sihtpunkt oli Barrow’ linn, kus elab umbes 4400
eskimot. See oli minu jaoks oodatuim sündmus – külastada USA
kõige põhjapoolsemat inimasustust 71.17
põhjapikkuskraadil. Seal pidime saama ka omanimelise polaarjoone
ületamise tunnistuse.
Fairbanksi linnast, kus oli 25 °C
sooja, lendasime küll uljalt välja, aga kõigest 1,5
lennutunni kaugusel Põhja-Jäämere ääres oli
vaid -1 °C, suur udu ning tuul!!! Lennuk tegi vahemaandumise suure
naftavälja juures – Prudhoe Bay linn
as –, lastes maha järjekordse vahetuse noori mehi
tööle puurkaevude juurde. Nafta avastati Alaskas alles umbes 60ndate
keskel, nii et praegu veel on, mida puurida. Töögraafik on kaks
nädalat tööl (või kolm) ja kaks vaba.
Elatakse väikestes majades ning baare ei ole, sest osas Alaska
maakondades valitseb kuiv seadus, kuna indiaanlased ega eskimod ei kannata
hästi alkoholi. Põhjas ei müüda poes isegi õlut,
aga mida allapoole tulla, seda rohkem muidugi müüakse ja juuakse.
Mitmetunnine lend oli päris väsitav. Kujutage ette, et lennuk
juba laskub, telikud väljas, aga siis tõstab piloot äkki
lennukinina järsult üles ning algab armutu võitlus maa
külgetõmbejõuga, et uuesti kõrgust saavutada. Piloot
püüdis kolm korda maanduda, lõpuks lendasime hoopis
tagasi Prudhoe Baysse kütust võtma. Siis oli ilm veidi paranenud,
nii et kapten otsustas uuesti Barrow’sse lennata.
Viimane
katse läks õnneks, aga minu arust oli see olukord ikka veel
väga udune. Mu kõrval istuv eskimo magas aga rahulikult
kõigi meie kolme ebaõnnestunud maandumiskatse ajal. Lugesin
hiljem raamatust, et halb ilm takistab pidevalt maandumist. Barrow’ linn
on soode taga ookeani ääres ja maanteid sinna ei lähe. Saab vaid
helikopteri, lennukite (kui ilma on) ja üks kord aastas saabuva suure
tankeriga, mis toob bensiini kohalikku bensujaama.
Bensiinihind
pannakse paika siis, kui tanker tuleb, ja hind ei kõigu aasta jooksul.
Bensiin oli aga USA mõistes kallis, liitri hinnaks ligikaudu 14 krooni.
Põhjas, kus ilm ei hellita ja puid ei kasva, on õhk
väga karge ja puhas. Suurimad “puud” olid turistide
rõõmuks püstiaetud vaala lõualuud rannas.
Põhja-Jäämere äärseid kohti külastades peab end
soojalt riidesse panema, sest ka juulikuus on rannikul jää hulpimas
ja temperatuur –1 kuni +5 kraadi.
Vapramatele korraldatakse
jääkaru-ujumise võistlusi, mis kujutab endast turistide
meelitamist jääkülma vette. Meie grupp otsustas sellest
üksmeelselt loobuda. Barrow’s on umbes viis restorani (ilma
alkoholita muidugi), k.a. superkallis sushirestoran ja Arctic Pizza. Poes on
hinnad kõrgemad kui New Yorgis. Näiteks maasikakarp oli 5
dollarit, NYCis 2.50. Kasvuhooneid miskipärast ei paistnud ja kõik
kraam tuuakse kohale mujalt, v.a vaalaliha. Inimesed, keda kohtasime, olid aga
päris naerusuised. Õnneks lubatakse neil vaalu ikka veel oma
tarbeks küttida, kuid jahihooaeg on vaid kaks korda aastas – kevadel
ja sügisel. Tavaks on, et igale eskimoperele antakse suur tükk
vaalaliha, olenemata sellest, kas nad olid jahil või ei. Tundsin
eskimotega hingesugulust, oleme ju ka põlisrahvas ja nendega kaugelt
seotud.
Kui USA riigisekretär William Seward 1867.
aastal Alaska Venemaalt ära ostis, oli irvitajaid palju. Selline
külmast puretud tühermaa – milleks seda USA-le vaja on? Alaskat
nimetati pilkavalt isegi Sewardi külmkapiks. Aga näe –
läks mõnikümmend aastat mööda ja avastati kulda,
hiljem hõbedat ja nii algaski Alaska vallutamine ja sellest loodusvarade
välja pumpamine. Sellele lisandus vaalade ja teiste haruldaste loomade
küttimine. Peale sõjaväe ja töösturite ei huvitanud
Alaska siiani suuremat üldsust eriti. Alles Alaska endine kuberner –
asepresidendi kandidaat Sarah Palin – tõi selle osariigi 2008.
aastal uuesti kaardile ja inimeste keelele. Juhtus nii, et me olime just tema
kodulinnas Wasillas, kui ta oma tagasiastumisest kuberneri kohalt teatas. Seal
linnas ei ol
nud suurt midagi vaadata, sest Alaskas nagu mujalgi USAs, kurb küll,
sarnanevad paljud väikelinnad üksteisega, kaste meenutavad
kaubanduskeskused maanteede ääri palistamas.
Sewardi
mälestuseks kannab tema nime üks imeilus väikelinn mägede
vahel, Vaikse ookeani ääres, kolme tunni kaugusel
Anchorage’ist. Saabuvad kruiisilaevad dokivad end otse kitsa kai
äärde, kus on ilmselt aga väga sügav. Tutvusime kohalike
pubidega ja ühes rääkisin päris ehtsa indiaanlasega,
Vietnami ja Korea sõja veteraniga, kelles Parkinsoni tõvest
värisevate käte kiuste oli veel nooruslikku uljust. Tore oli ka
kohata üht noorukest müüjat suveniiripoes, kes oli pärit
Leedust ja oskas veidi soome keelt. Teises poes kohtasin töötamas
jällegi Ukraina neidu, kes oli nii šokis kellegi nägemisest
endisest N Liidust, et tal ei tulnud vene keelgi meelde.
Seward on
sõbralike inimeste linn ja nii maalilises kohas, et võid kergesti
oma südame kaotada. Meie tahtsime aga Alaskat võimalikult palju
näha ja võtsime ette kuuetunnise laevaekskursiooni Vaiksel
ookeanil! Kohtasime küürvaala, kes meile laeva kõrval ujudes
kõiki oma uimi ja suurt saba demonstreeris. See oli vahva elamus!
Laeva mootor pandi seisma ja kõigil paluti hästi tasa olla, et
looma mitte häirida. Vaal purskas muudkui vett, ilmudes välja eri
kohtadest laeva ümber. Meie sajaliikmeline laevkond jõllitas vaala
ja siis üksteist, lummuses, mida on raske kirjeldada. Selline suursugune
loom: ta saaks meie, pisikeste inimolevuste saatust ühe
sabalöögiga muuta, aga see oli üks sõbralik vaal, kes
varsti meresügavusse planktonijahile läks. Meie aga suundusime
merelindude kisakoori saatel Holgate’i jääliustiku poole Kenai
Fjordide Rahvusparki. Alaska lõunarannikul on sadu liustikke ja neil on
enamikul ka nimed.
Kui kohal olime, tekkis aukartus selle pika
valge mao sarnase suure jäämassi ees, mis aeglaselt, ent visalt
ookeani poole libiseb. Liustikku moodustav, sinisena näiv jää on
tuhandeid aastaid vana ja saab vette murdudes taas igavikuks. Tema saatus on
lihtsalt ära sulada ja maailmamerre voolata. Eri suurusega
jäätükke täis vesi oli liustiku ees rukkilillesinine ja
kutsus ujuma. Laeva peatudes oli ilm tuuletu ja meil hakkas fjordide vahel
päikse käes isegi soe, aga selles jäises vees küll keegi
kaua vastu ei peaks. Ja kui sügav see võib olla? Ainuüksi
sellele mõtlemine tekitas judinaid. Liustiku ees peatusime pool tundi ja
jälgisime selle tegevust vaikuses. Plõksusid vaid fotoaparaadid,
kuulda oli summutatud hõikeid. Vahetevahel kukkusid mõned
jäätükid suure plärtsatusega merre... Nende suurust oli 300
meetri pealt raske hinnata, aga meie giid ütles, et mõni neist
annab isegi väikse maja mõõdu välja. Nende tekitatud
lainetus pani meie laevakese ikka kõikuma küll...
Tagasisõidul peatusime graniitkaljude vahel, et merilõvide ja
hüljeste pesakondi imetleda. Üks armas merisaarmas tegi vees selili
uinakut, käpad püsti, kuid märgates laeva, saatis ta meile
sellise ülalt alla pilgu, et mis, kas te pole enne merisaarmast
näinud, keeras end ümber ja läinud ta oligi,
lahesügavusse…
Kuld jäi Alaskas seekord küll
leidmata, ent saime juurde mõnusaid hinge ja vaimu rikastavaid kogemusi
ning nüüd jaksan igapäevaeluga jälle edasi minna.
Alaska tõmbab taas magnetina, tunnen juba.