„Mina ja Kaminski“ on Saksa draamakomöödia, mida meil reklaamitakse „oma poisi“ Tambet Tuisukaudu. Tuisu roll selles filmis on küll pisike (ta mängib mustvalgetes arhiivikaadrites noort Kaminskit), kuid üldisemalt vaadates on ta hetkel Eesti kõige edukam filminäitleja – tänavu esilinastub neli tema osalusega filmi, Tuisku esindab Saksa agentuur Hoestermann ja praegu liigub ta ringi hirmuäratava habemetuustiga, valmistudes uueks Saksa filmirolliks.

Kuid vaadates kõrvale Tuisu kahtlemata rõõmustavast eduloost, siis kas „Mina ja Kaminski“ on ka hea film? Keeruline küsimus. Menukast pimedast (fiktiivsest) kunstnikust Kaminskist ja tema ambitsioonikast biograafist Zöllnerist rääkiv linateos tekitas näiteks saalis viibinud lugupeetud kunstiteadlastes piina ja õudusjudinaid – kunstimaailma käsitlus on pealiskaudne, film ise aga lausa ägab rahvale meeldimise soovi koorma all, mis vajutab kunstiteosele paratamatult keskpärasuse pitseri.