Katrini tee ehtekunsti juurde on olnud käänuline. Pärast keskkooli lõpetamist proovis ta minna Tartu ülikooli psühholoogiat õppima. Ei saanud aga sisse – eesti ehtekunsti õnneks. Vanemad arvasid seejärel, et tütar võiks õppida Pärnus Academia Non Gratas. Nii läkski. Pärnus paelusid teda enim vitraažid, aga juba siis huvitus ta ka ehetest. Paraku oli elamiseks vaja raha. Nii töötaski Katrin järgmised viis aastat kasiinos krupjeena, kuni tervis sundis kahest üht valima. Ta valis ehted ja 2007. aastal pääses raskusteta kunstiakadeemiasse. “Vaikne, rõõsapõskne, justkui häbelik, kuid kui suu lahti teeb, harva küll, siis on öeldud. Ei lobise. Ehetega samuti – ei lobise,” iseloomustab ehtekunstnik ja professor Kadri Mälk oma õpilast.

Kosenkraniuse ehtelooming koosnebki praegu peamiselt maskidest. Ta teeb väga suuri, puust “päris” maske, aga ka väikseid, nagu Tavasti stipendiumi pälvinud töö. Inspiratsiooni viimati mainitu jaoks sai ta Veneetsia maskidest ja 16. sajandi raudrüüde kiivritest. Ent see polnud põhjus, miks Katrin maskidega tegelema hakkas. Oma osa mängib selles ka kasiinos töötamise kogemus.

“Kui sa oled teenindaja ja vana tuttav tuleb mängima, siis tekib kohe konflikt – ma ei tea enam, kes ma olen. Kas ma peaksin temaga olema nagu vana tuttav? Oleme ju hoopis teistsuguses keskkonnas. Või peaksin olema teenindaja? Aga kuidas saaksin teda tundes temaga ainult külmalt suhelda?”

Vastuste otsimine neile küsimustele tekitaski vastupandamatu tungi maske luua. Kui Katrini varasemad maskid sündisid pigem alateadlikult, siis nüüd on see tema sõnul juba teadvustatud tegemine. Ta justkui otsib ennast nende tagant, kuigi kahtleb juba ette selle tegeliku mina leidmise võimalikkuses.

“Ma arvan, et ilma maskita ei ole üldse võimalik olla. Meie kultuurisüsteem, mis õpetab, milline sa olema peaksid – juba sealt tuleb sulle tükike maski juurde. Küsimus, kes ma päriselt olen, on igavene.”

Ühelt poolt kaitseb mask kandjat iseenda eest, teisalt välise kurja eest. Ja ehted, mida kannad, või esemed, millega end ümbritsed – needki on ju mask –, kaitsevad sind samuti. Kaitse ongi ehte ürgne olemus, kui ehe tähendas kõigepealt amuletti, milles peituv vägi hoidis kurjad vaimud eemal.

“Mul on vajadus oma loodud asjadega oma elu vooderdada. Tunnen end kõige mugavamalt seal, kus mu ümber on minu loodud asjad,” ütleb ka Katrin ise. Oleks siiski ekslik otsida Katrini ehete juuri ainult siit. 2009. aastal oli ta praktikal Rootsis Västervikis ehtekunstnik Christer Jonssoni juures, kes samuti kasutab oma töödes maske. “Jonssonit on inspireerinud Hieronymus Bosch, renessansi ja baroki narratiivid, samuti Egiptuse ehted,” ütleb Katrin. Samuti on Kosenkraniuse ehisnõeltes tunda tema teise enesetäiendamise mõju – 2010. aastal õppis ta Roomas vana kooli ehtekunstniku Fausto Maria Franchi ateljees.

Kadri Mälk on Katrini kohta tabavalt öelnud: “Teeb, kui tunneb, et tegemata ei saa. Vähe, kuid väega.” Katrini ehetes on väge ja jõudu, seda tunneb juba kas või “Mask nr 5” puhul kasutatud materjalidest. Kuld, raud ja granaat-almandiinid.

“Kivid, mis teatavasti lisavad tegusust ja sõjakust,” kirjutab Mälk Sirbis seda ehtenõela iseloomustades. Mälk on ühtlasi Katrini magistritöö “Rituaal. Ohvriand” juhendaja.

üks Kosenkraniuse ehe kannab nime “Kolmainsus” (2010). Kivi, milles on kolm auku sõrmede jaoks. Ei midagi enamat. Ehe, mis “ei lobise”, ent ometi räägib ära oma looja loo. “Ma pistan käed kuhugi ja ma saan endale sõrmuse. Ükskõik, kuhu ma käe pistan – see võib juba ehe olla.”