Kas te tapsite kellegi ära 2007. aasta 18. juulil? Kui sellest siiani mingit pahandust tekkinud pole, tasub Ekspressi ilmumise päeval rõõmustada, sest otsekui linnulennul on möödunud kümme aastat ja juriidilises mõistes on tehtu nüüd minevik. Palju õnne! Inimese tapmine, nagu enamik teisi raskeid kuritegusid, aegub Eestis ühe kümnendiga.

Pronksiööl surnuks torgatud Dmitri Ganini tapmise kriminaalmenetlusega läinud kuul just nii juhtuski. Läinud, lõpetatud, mullune lumi (siinkohal võiks hooletult käegagi rapsata)! Sage see pole, kuid juhtub. Staažikale Põhja prefektuuri tapmiste uurijale, kellega selle teksti kirjutamise eel räägiti, meenus viimase kümne aasta peale veel vähemalt viis lahenduseta jäänud tapatööd. Pluss muidugi need teadmata kadumised, mille puhul ohvrid leidmist (ja õiglust) ootama jäävadki.

Surma põhjustamine või provotseeritud tapmine „tugeva hingelise erutuse seisundis“ on aga suisa poevarguse kategoorias: juriidiline kell tiksub vaid viis aastat.

Tõsi: tapmine aegub Eestis siis, kui roima ei pandud toime piinaval või julmal moel, juba mitmendal puhul, omakasu motiivil, lõhkeseadeldist kasutades või mõne muu nüansiga, mis muudaks tapmise mõrvaks. Kui läksite hoogu ja mõrvasite, peate süüdistama ennast, sest mõrv ‒ nagu iga teinegi maksimaalselt eluaegse vanglakaristusega karistatav kuritöö, näiteks presidendi pantvangi võtmine ‒ jääks õiguslikult kripeldama elu lõpuni. Surma põhjustamine või provotseeritud tapmine „tugeva hingelise erutuse seisundis“ on aga suisa poevarguse kategoorias: juriidiline kell tiksub vaid viis aastat. Kui provokaatori viimasest hingetõmbest ei jõuta kohtuotsuse jõustumiseni viie aastaga, ei saa hingepõhjani solvunut enam vastutama panna.

Sest ega tapmine pole omandivaidlus. Või, hoidku taevas, maksmata telefoniarve.

Oleksin äärepealt mullu kirjutanud juhtumist, kuidas inkassofirma läks kohtusse, et nõuda välja 1997. aastal maksmata jäänud Q-GSMi telefoniarvet (koos intressidega!). Justiitsministeeriumis on meedia andmeil mõeldud võimalusele taastada täitmata kohtuotsuste aegumistähtajaks 30 aastat (2011. aastast muutus see kolm korda lühemaks, mis toob 2021. aastal kaasa saja tuhande nõude aegumise, inkassofirmade ja kohtutäiturite tööstusharu meelehärmiks). Ka Lepo Sumera korteri omandiõiguse vaidlus (mis sai alguse varastel 1990ndatel) ei ilmuta meedia andmeil mingeid raugemise märke ning „omandiõigusest tulenevad väljaandmisnõuded omavolilise valdaja vastu“ ei aegu Eesti seaduste kohaselt üldse kunagi.

Kujutlegem hüpoteetilist situatsiooni, milles üksildases maamajas elava lastetu vanaperemehe silmarõõm peremehe homme maha koksab ja ise vargsi sisse elama jääb. Kui asi 2027. aasta sügisel avastataks, saaks kauged pärijad skvottija edukalt kohtu abil välja tõsta lasta. Seda saaks teha, kuid mitte karistada keldris lebava luukere eest.

Raske on mõista, miks seadused sellised on. Äkki seetõttu, et inimelu ei väärtustata Eestis väga kõrgelt?

Peaasi muidugi, et neid lapsi ikka juurde tuleks.