Otsus tulenes uuringutest, mis tõestasid, et homaar ei olegi kilpidega kaetud iseäralikult hõrk sardell, vaid ­närvisüsteemiga varustatud loomake, kes suudab tunda valu ja teha piinast pääsemiseks otsuseid. Loogika oli lihtne: kui imetajaid püütakse hukata võimalikult humaanselt, neid enne kõri kallale minekut uimastades, siis miks mitte teha sama merivähkidega, kellest mõned elavad vanemaks kui inimesed.

Mõni päev tagasi möödusin ühes Euroopa lennujaamas restoranist, mille silt teatas uhkelt, et pakutavad merivähid on „püütud Kanadas ja revitaliseeritud Hollandis“. Tundsin kaasa homaar-rändureile, kes ei saanud väsitava trans­atlantilise lennu järel (tõenäoliselt jäävette paigutatult) hotelli puhkama minna, vaid pidid „elustamise“ järel läbima tüütu surnukskeetmise (suremine võtab keevas vees aega keskmiselt kolm minutit). Muide, Šveitsi eeskirjad keelavad homaaride jää peal transportimise. Vedada tohib neid ainult merevees, elulähedases keskkonnas.

Kõik oma eetilised ressursid Ojasoo ja Reinsalu kaasusesse suunanud Eestil pole ilmselt mahti mõelda vähkidevastase vägivalla vähendamisele.

Ma ei ole pühak. Mulle meeldib kala ja kolm korda elus olen valmistanud ise sinikarpe tomati- ja koorekastmes. Kuigi karpidel polnud äratuntavaid silmnägusid, on nende keevasse vette kallamine siiski keeruline. Ka homaari olen elus ühe korra teinud, kuid see merivähk oli juba sügavkülmutatud – seega surnud – ja ajas terve poti täis võigast tumerohelist vahtu. Helge Eesti suvelõpukombega, milleks meite oma jõevähkide elusalt pottipistmine, ei saaks ma hakkama.

Kõik oma eetilised ressursid Ojasoo ja Reinsalu kaasusesse suunanud Eestil pole ilmselt mahti mõelda vähkidevastase vägivalla vähendamisele. Ei usu, et ükski Eesti restoran on tellinud selgrootute humaanseks ja kiireks elektriliseks tapmiseks mõeldud Crustastuni või hakanud vähke enne keetmist sügavkülmutama, kuna viimane on neile väidetavalt vähem valus – me lihtsalt pole veel nii kaugel. Omamoodi märgiks sellest on ka läinud nädalavahetusel Postimehes ilmunud reisikiri „Konnad ja maod surevad põrguköögis“, mille rikas keskealine meesautor kajastas naturalistlikus võtmes Vietnami köögi eripärasid. Tavaliselt eelistab Aasiasse suunduv valge turist mõelda kohalikust kulinaariast vürtside aspektist, kuid see kirjutis läks kaugemale ja paljastas Vietnami köögi kui vereloikudes hukkamiskoha, kus veel elusolevad olendid – näiteks väike hai – alles ootavad veekausis seda hetke, kui kliendi sõrm nende kohal menüüs peatub.

Igale lumehelbekesele vaevaline lugemine oli kirja pandud pikalt ja naudinguga; muu hulgas viitas autor sellele, milliseid koorikloomi ta oma elus on lasknud hukata, et maitsta siis, kui õrnalt nende liha mekib.

Muide, väidetavalt maitsevadki humaanse kiirusega ehk siis noahoobiga tapetud koorikloomad paremini kui vaevaliselt surnukskeedetud. Kuid kui keegi tahab teha nüüd reisikirja subliimsetest erinevustest, siis peab Šveitsi kiirustama: uus seadus astub seal jõusse märtsikuus.