Riigipiirid ärkavad atlastes ellu ja muudavad kuju, „üks pölwe-rahwas lähhäb“ ja „tulleb teine“, isegi mandrid vaovad merre. Maa ei jää seisma „iggaweseks aiaks“, nagu lubati 278 aasta taguses esimeses eestikeelses piiblis. Võime olla kindlad, et ühel hetkel on Eesti Vabariik (nagu ka Ameerika Ühendriigid ja Hispaania Kuningriik) osa ajaloost; tõmmatud Aja Jõe neelukohas vee alla. Võib-olla sülitab tume vesi millalgi hiljem midagi tuttavat taas pinnale teisenenud kujul. Seda on võimatu ette öelda.

Kaduvusele ei ole meeldiv mõelda. Inimene teeb ju peaaegu alati kõik, et kesta oma väärtuslikul ja väljakujunenud kujul veidigi kauem – ei joo ka oktoobris, vaid alustab hoopis tervisejooksu, neelab hommikul alla multivitamiini ning läheb ringiga mööda trammipeatusest, kui seal parajasti kedagi pekstakse. Mõistlik inimene ei võta „põhjendamatuid riske“ – kuid mõistlik inimene ei ole kunagi ka kangelane.

Mul on häbi, et Eesti valitsus pole sõnaselgelt hukka mõistnud Kataloonias rahvahääletusele tulnute vastu kasutatud nuiahoope ja kummikuule.

Islandi väljaku Realpolitik näib olevat kokku võetav talupojatarkusse mitte häirida kedagi neist, kes võivad meid vajalikul hetkel kaitsta Venemaa eest. See dikteerib meile ette suhtumise nii Kurdistani kui Taiwani, nii Tiibeti kui Kataloonia küsimuses. Kolm leopardi, maskeerumise meistrit, ei hakka viskama USA-le nina peale surmanuhtluse taas agaramat kasutamist või lugema Saudi Araabiale moraali seal naiste ja usukaotanutega tehtava pärast. Leopardid on võsas nii vaikselt, et neid peaaegu polegi. Me ei taha oma õnne proovile panna. (Muide, kas pole ikka imelugu, et 1991. aasta märtsis referendumil „Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise küsimuses“ täiesti vägivallatult toimuda lasti?)

Kui Eesti vajaks vapikirja, võiks selleks saada „Ei Mingit Tülinat“.

Eesti ei ole Island. Me ei ole nii vabad, nii veendunud oma kindlas jalgealuses ja ajaloos. Kuid mul on häbi, et Eesti valitsus on Jüri Ratasele iseloomuliku soravuse ja selgusega kaitsnud Hispaania territoriaalset terviklikkust, kuid pole sõnaselgelt hukka mõistnud Kataloonias rahvahääletusele tulnute vastu kasutatud nuiahoope ja kummikuule. Kui tõmmata paralleel perevägivallaga, siis kas soovitaksime oma naise veriseks peksnud mehel toimunut pealtnäinutena „hinnata, millised meetmed on korra tagamiseks vajalikud“; kas loeksime seda pere „siseasjaks“?

Ma kardan, et sedapuhku on kuldseeklid liiga suured. Kui üritame aset leidnud täiesti ebaeuroopalikku vägivallatsemist tugevamatele meelepäraseks jäädes alla neelata, võib hiljem olla raske hingata.