Mobiiltelefon helises veidi enne südaööd. "Me oleme nüüd siin Schipholi lennujaamas," täristas helistaja intensiivselt ning justkui veidike afektiäärselt, "ja KLM väidab, et me oleme lennukist maha jäänud! Ma läksin sinna väravasse, mis boarding-pass'il oli, aga sealt ei väljunud küll midagi. Aku saab ka kohe tühjaks! Oskad sa soovitada siin Schipholis mingit head viietärnihotelli, mis oleks odav? Sest ma tõesti poleks pidanud ostma Marseille'st seda Hermès'i salli, aga ostsin ikkagi!"

Just siis, kui avasin aegluubis suud, et tuua sissejuhatuseks kuuldavale vähemalt mingi kaastunnet väljendav häälitsus, kostus Euroopa lääneservast korraga šokeeritud hüüatus: "Ja kus on meie kotid!?"

Seejärel katkes ühendus.

Too umbes kümne aasta tagune mälupilt, mille värvid on ajas aina kontrastsemaks tõmbunud, sobiks hästi "Absolutely Faboulousi" sketšiks, kuid ei maksa arvata, justkui oleks Kristi Pärn-Valdoja kodumaine Patsy Stone või Edina Monsoon. 

Edasi lugemiseks , sisesta paberlehe lugejakood, telli digipakett või osta artikkel
0,59 € Osta artikkel