Murekampaania alustuseks oli Eesti Kunstnike Liidu poolt alustatud ja teiste loominguliste liitude juhtide poolt allkirjastatud üleskutse säärase toimimise vastu.

Muuseum peab loominguliste liitude ühispöördumist väga tõsiseks asjaks, kuid paraku seisame ebameeldiva üllatuse ees, kuna EKL president Jaan Elken on oma võimu seekord vastutustundetult kasutanud. Loomulikult on teised liitude juhid teda usaldanud, andes allkirja üleskutsele, mis pole korrektne oma sisult (näiteks: Kumu ei ole Riikliku Kunstimuuseumi õigusjärglane), rääkimata keelelisest vormistusest (õigekirjutus: Gallen-Kallela), mis väga tuletab meelde paari­-kümne aasta tagust retoorikat. Samuti pole me kindlad, kas nii tõsist läkitust tohiks välja saata sellest EKL volikogu teavitamata. See on nagu personaalne läkitus EKL nimel, sest kui murega tuleb kiri kirjutada, siis miks ei tekkinud mingitki paanikat pärast peaaegu ohuteadet Postimehes (24.1.2008), kus selgelt vihjati Niguliste kiriku tagastamisele, mis võib samuti lõpetada seal muuseumitegevuse.

Alustame kõige lihtsamast tõdemusest, kuidas sellised läkitused tekivad. Esimene eeldus, et kolleeg võtab telefoni ja pärib: kas tõesti on asi nii hull? Ja edasi: kas on midagi, millega Kunstnike Liit saaks aidata, et nii ei juhtuks? Ühisarutluse, võimalike lahenduste otsimise teel? Nagu kirjaski öeldud - Kristjan Raua majamuuseum pole ainult muuseum, ta on midagi palju rohkemat. Loomulikult rohkemat, seega ka laiemalt kunstiüldsuse asi. Aga mitte asi kisamiseks, et näete nüüd, meie siin tunneme muret, aga nemad seal...

Kui leitakse, et midagi hakkab justkui viltu minema, tuleks probleemi natukenegi süüvida, üritada omalt poolt asjade käiku muuta, mitte kuulata ainult ühte, usutavasti väga häiritud osapoolt. Ja kui see nii oleks juhtunud, kui oleksime tundnud kolleegi siirast (mitte ärapanemise mõnust lähtuvat) huvi Kristjan Raua majamuuseumi käekäigu vastu, oleksime talle vastanud, et ilmselt ei tea paljud, et maja ise on eraomandis, mis tähendab, et EKM ei saa lõpetada majamuuseumi tegevust, vaid ainult lõpetada oma filiaali tegevuse lepingu. Lepingujärgselt on EKM tasunud valve-, kütte-, elektri- jm arved, hoolduskulud, näitus­tegevuse kulud ja personalikulud. EKM ei maksa maamaksu, sest riik ei saa maksta eravalduse kulusid. Juhul, kui filiaali muuseumi tegevus toimub eravalduses, kehtivad sellele riigi seadusega ette nähtud piirangud. Sellest ka rida järgnevaid probleeme.

Maja ise vajab kapitaalremonti, mida, nagu eespool näha, ei saa teha riigi (muuseumi) rahaga. Aga lahendusi on ju teisigi, näiteks MTÜ variant. Või spetsiaalse fondi loomine. Loomulikult on sellise muuseumi toimima saamine korralik vaevanägemine, kuid EKM ja ka ministeerium on läbirääkimiste algusest saadik oma tuge pakkunud. 1984. aastal majamuuseumi asutamine oli ainuõige ja väga vajalik otsus, see säästis maja üüriliste käest kultuurile. Tänapäeva ühiskonnas on aga palju mitmesuguseid võimalusi institutsioone majandada, riik ei ole ainuke võimalus. Oleme omanikele (Helge ja Krista Pihelga - toim.) korduvalt pakkunud koostöövõimalust Nõmme linnaosa valitsusega, sest EKM ei saa alustada läbirääkimisi maja üle, mis ei kuulu talle. Üheskoos oleks kindlasti kergem olnud. Paraku pole ükski neist variantidest omanikele sobivaks osutunud.

Oleksime küsinud - millal sa, Jaan, käisid viimati seal muuseumis? Ja millal tegid seda ka teised pöördumisele allakirjutajad? Kas nad üldse teavad, kus muuseum asub? Ja et üks majamuuseum peab ka tegutsema vastavalt nüüdisaegse museoloogia põhimõtetele, lisaks ekspositsioonile peab seal olema tegevus, näiteks haridustegevus, tänapäeva digitehnoloogiale vastavalt infopunkt jne. Inimene, kes läheb muuseumi, peab saama kogu informatsiooni Kristjan Raua elu ja loomingu kohta tänapäevasel tasemel. Muuseum peab elama ja aktiivne olema. Selline rabelemine aga ei pruugi kokku sobida majaomanike kontseptsiooniga muuseumist.

Kas EKM peab käega lööma ja laskma pühas vaikuses filiaalil lihtsalt olla, või on tal õigust tahta aktiivsemat tegutsemist, elu ümber oma filiaali? Kas on keegi näpuga näitajatest ja muidu nördinud kodanikest korrakski huvi tundnud, miks õieti soovis EKM lepingu lõpetada?

Kunstimuuseumile on kõige masendavama mulje kogu kampaania juures jätnud tõdemus, et keegi ei kõnele n-ö käe alla panemist, vaid ette on võetud lausa kaelarätti vääriv rünnak. Paraku on edaspidi raske võtta tõsiselt loomeliitude ühisavaldusi

Mis saab edasi?
Kunstimuuseum on igati valmis omanikega edasi arutama pakutud variante ning omalt poolt osutama väärikat abi. Meie rõõmuks selgus (kahjuks pahupidipööratud vormis), et majamuuseumil on palju toetajaid ja EKM (ega ka omanikud) ei peagi oma probleemiga üksi jääma. Esiteks suur tänu Nõmme linnaosavalitsusele nii kiire ja efektiivse otsuse eest (Nõmme Sõnumid, 8.2.2008), eks ole me sellist varianti isekeskis ju arutanud, aga nagu eespool öeldud, polnud meil paraku volitusi sel teemal dialoogi pidada. Eeldatavasti annab ka Eesti Kunstnike Liit oma panuse majamuuseumi säilitamisse.

Kui osapooli on rohkem, loodame, et konstruktiivne dialoog on võimalik. Eriti kui silmas pidada häid näiteid - Karl Ristikivi muuseum Tartus, Evald Okase muuseum Haapsalus, Vene muuseum Tallinnas. See ei ole kerge lahendus, kuid annab võimaluse maja korda teha ja jätkata Kristjan Raua majamuuseumi tööd.