15.02.2008, 00:00
Kristjan Raua majamuuseumi võimalikkusest tulevikus
Klassiku muuseumi ei panda kinni, vaid otsitakse;talle uut tänapäevast säilitamisviisi, kirjutavad Marika Valk ja Sirje Helme.
Viimaste päevade ajakirjandust lugedes on jäänud mulje, et kohe
pannakse Eestis toime erakordselt inetu tegu kultuuri vastu, ja mis
kõige hullem, kultuuritegijate endi kätega. Et Eesti Kunstimuuseum
sulgeb Eesti Kultuuriministeeriumi nõusolekul väikese, aga
väärika Kristjan Raua majamuuseumi. Murekampaania alustuseks oli
Eesti Kunstnike Liidu poolt alustatud ja teiste loominguliste liitude juhtide
poolt allkirjastatud üleskutse säärase toimimise vastu.
Muuseum peab loominguliste liitude ühispöördumist väga
tõsiseks asjaks, kuid paraku seisame ebameeldiva üllatuse ees, kuna
EKL president Jaan Elken on oma võimu seekord vastutustundetult
kasutanud. Loomulikult on teised liitude juhid teda usaldanud, andes allkirja
üleskutsele, mis pole korrektne oma sisult (näiteks: Kumu ei ole
Riikliku Kunstimuuseumi õigusjärglane), rääkimata
keelelisest vormistusest (õigekirjutus: Gallen-Kallela), mis väga
tuletab meelde paari-kümne aasta tagust retoorikat. Samuti pole me
kindlad, kas nii tõsist läkitust tohiks välja saata sellest
EKL volikogu teavitamata. See on nagu personaalne läkitus EKL nimel, sest
kui murega tuleb kiri kirjutada, siis miks ei tekkinud mingitki paanikat
pärast peaaegu ohuteadet Postimehes (24.1.2008), kus selgelt vihjati
Niguliste kiriku tagastamisele, mis võib samuti lõpetada seal
muuseumitegevuse.
Alustame kõige lihtsamast
tõdemusest, kuidas sellised läkitused tekivad. Esimene eeldus, et
kolleeg võtab telefoni ja pärib: kas tõesti on asi nii hull?
Ja edasi: kas on midagi, millega Kunstnike Liit saaks aidata, et nii ei
juhtuks? Ühisarutluse, võimalike lahenduste otsimise teel? Nagu
kirjaski öeldud – Kristjan Raua majamuuseum pole ainult muuseum, ta
on midagi palju rohkemat. Loomulikult rohkemat, seega ka laiemalt
kunstiüldsuse asi. Aga mitte asi kisamiseks, et näete nüüd,
meie siin tunneme muret, aga nemad seal…
Kui leitakse, et
midagi hakkab justkui viltu minema, tuleks probleemi natukenegi
süüvida, üritada omalt poolt asjade käiku muuta, mitte
kuulata ainult ühte, usutavasti väga häiritud osapoolt. Ja kui
see nii oleks juhtunud, kui oleksime tundnud kolleegi siirast (mitte
ärapanemise mõnust lähtuvat) huvi Kristjan Raua majamuuseumi
käekäigu vastu, oleksime talle vastanud, et ilmselt ei tea paljud, et
maja ise on eraomandis, mis tähendab, et EKM ei saa lõpetada
majamuuseumi tegevust, vaid ainult lõpetada oma filiaali tegevuse
lepingu.
Lepingujärgselt on EKM tasunud valve-, kütte-,
elektri- jm arved, hoolduskulud, näitustegevuse kulud ja
personalikulud. EKM ei maksa maamaksu, sest riik ei saa maksta eravalduse
kulusid. Juhul, kui filiaali muuseumi tegevus toimub eravalduses, kehtivad
sellele riigi seadusega ette nähtud piirangud. Sellest ka rida
järgnevaid probleeme.
Maja ise vajab kapitaalremonti, mida,
nagu eespool näha, ei saa teha riigi (muuseumi) rahaga. Aga lahendusi on
ju teisigi, näiteks MTÜ variant. Või spetsiaalse fondi
loomine. Loomulikult on sellise muuseumi toimima saamine korralik
vaevanägemine, kuid EKM ja ka ministeerium on
läbirääkimiste algusest saadik oma tuge pakkunud. 1984. aastal
majamuuseumi asutamine oli ainuõige ja väga vajalik otsus, see
säästis maja üüriliste käest kultuurile.
Tänapäeva ühiskonnas on aga palju mitmesuguseid võimalusi
institutsioone majandada, riik ei ole ainuke võimalus. Oleme omanikele
(Helge ja Krista Pihelga – toim.) korduvalt pakkunud
koostöövõimalust Nõmme linnaosa valitsusega, sest EKM
ei saa alustada läbirääkimisi maja üle, mis ei kuulu talle.
Üheskoos oleks
kindlasti kergem olnud. Paraku pole
ükski neist variantidest omanikele sobivaks osutunud.
Oleksime
küsinud – millal sa, Jaan, käisid viimati seal muuseumis? Ja
millal tegid seda ka teised pöördumisele allakirjutajad? Kas nad
üldse teavad, kus muuseum asub? Ja et üks majamuuseum peab ka
tegutsema vastavalt nüüdisaegse museoloogia
põhimõtetele, lisaks ekspositsioonile peab seal olema tegevus,
näiteks haridustegevus, tänapäeva digitehnoloogiale vastavalt
infopunkt jne. Inimene, kes läheb muuseumi, peab saama kogu informatsiooni
Kristjan Raua elu ja loomingu kohta tänapäevasel tasemel. Muuseum
peab elama ja aktiivne olema. Selline rabelemine aga ei pruugi kokku sobida
majaomanike kontseptsiooniga muuseumist.
Kas EKM peab käega
lööma ja laskma pühas vaikuses filiaalil lihtsalt olla,
või on tal õigust tahta aktiivsemat tegutsemist, elu ümber
oma filiaali? Kas on keegi näpuga näitajatest ja muidu nördinud
kodanikest korrakski huvi tundnud, miks õieti soovis EKM lepingu
lõpetada?
Kunstimuuseumile on kõige masendavama mulje
kogu kampaania juures jätnud tõdemus, et keegi ei kõnele
n-ö käe alla panemist, vaid ette on võetud lausa
kaelarätti vääriv rünnak. Paraku on edaspidi raske
võtta tõsiselt loomeliitude ühisavaldusi
Mis saab edasi?
Kunstimuuseum on igati valmis omanikega edasi
arutama pakutud variante ning omalt poolt osutama väärikat abi. Meie
rõõmuks selgus (kahjuks pahupidipööratud vormis), et
majamuuseumil on palju toetajaid ja EKM (ega ka omanikud) ei peagi oma
probleemiga üksi jääma. Esiteks suur tänu Nõmme
linnaosavalitsusele nii kiire ja efektiivse otsuse eest (Nõmme
Sõnumid, 8.2.2008), eks ole me sellist varianti isekeskis ju arutanud,
aga nagu eespool öeldud, polnud meil paraku volitusi sel teemal dialoogi
pidada. Eeldatavasti annab ka Eesti Kunstnike Liit oma panuse majamuuseumi
säilitamisse.
Kui osapooli on rohkem, loodame, et
konstruktiivne dialoog on võimalik. Eriti kui silmas pidada häid
näiteid – Karl Ristikivi muuseum Tartus, Evald Okase muuseum
Haapsalus, Vene muuseum Tallinnas. See ei ole kerge lahendus, kuid annab
võimaluse maja korda teha ja jätkata Kristjan Raua majamuuseumi
tööd.