Kristjan Raud kahest erakogust
Mart Lepp ja Rene Kuulmann, kes on viimastel aastatel oma kogudest kokku pannud rea ilusaid näitusi koos kataloogidega, näitavad sedapuhku Kristjan Raua ja tema kaasaegsete töid.
Raua 12 teose hulgas on üks senistest kataloogidest, ka Lehti Viiroja omast puudunud joonistus (Kuulmanni kogu), mille näituse koostajad on nimetanud “Kodukaitsjaks” ning dateerinud aastatega 1942–43. Joonistus mõõga tõstnud ratsaniku ja sarvepuhujaga tundub küll varasemana, pärinevat pigem 1920. aastate lõpu- ja 1930. aastate algupoolest – “Kalevipoja” ning muinastemaatikaga (muuhulgas näiteks Lembitu kujuga) intensiivse tegelemise ajast. Vaatamata 1946. aasta mälestusnäituse kataloogi ja suurel määral Elvira Raua mälule ja märkmetele tugineva Viiroja monograafia (1981) kataloogiosa usaldusväärsusele, ei ole Raua teoste dateerimine probleemideta. On igatahes tervitatav, et Lepp-Kuulmann on selle näitusega vaikselt algatanud väikese diskussiooni, pakkudes välja mõne senisest erineva nimetuse ja dateeringu (“Sõit põrgu. Kalevipoeg” pro “Muistne ratsanik”, 1919–43 pro 1919–28, Lepa kogu).
Ülalmainitud “Kodukaitsja” on rütmiliselt hoolikalt läbikomponeeritud ja samas pliiatsieskiisi vahetusega võluv. Raud on mitmekesine: kord paelub ta oskusega üles ehitada massitseene, nagu eskiisis “Soome sepa sajatamisele” (u 1933, Lepa kogu), kord liigutav-naiivse nägemuslikkusega, nagu joonistuses “Kalevipoeg isa haual” (u 1942, Kuulmanni kogu), milles kuu ja tähed kahekordistuvad veepeeglis, siis aga – religioosse vaatepunktiga inimese kohale ja ülesandele siin maailmas, nagu suurepärases teoses “Maa õnnistus” (u 1937, akvarell, guašš, Lepa kogu), mida pole seni reprodutseeritud. Trükivalgust pole näinud mõni teinegi näitusel esitatud töö ning on hea, et nad käesoleva näituse ja kataloogi kaudu lülituvad kunstiloolisse ringlusse.
Kui Mart Lepa kogul on juba kindel renomee kunstiinimeste seas, siis viimastel aastatel on arvestatavaks kvaliteetkoguks kujunenud Rene Kuulmanni oma, mida peegeldab ka näitus. Peale 8 põneva Kristajn Raua töö on temalt rida silmapaistvaid taieseid ka “teekaaslaste” osas, eesotsas Oskar Kallise temperatehnikas “Kalevipojaga” (1917). Selle üllatusteose seostamine Kalevipojaga tundub küll küsitav; pigem võib olla tegu päikesest eluenergiat ammutada ihkava autobiograafilise sümbolkujuga. Märkimata ei saa jätta Konrad Mäe ja Ants Laikmaa küpseid ning Karl Pärsimäe ja Johannes Võerahansu noorpõlveteoseid, samuti Nikolai Triigi maastikku (1905), mis peaks kujutama Leetse randa, mitte Ahvenamaad, nagu seisab kataloogis.
Kuigi kunstihuvilisele on iga esitatud töö vaatamisväärne, oleks “teekaaslaste” puhul võinud ehk veelgi kaaluda, keda võtta, keda jätta – näituse meeleolulise terviklikkuse huvides. Kuid ka sellises valikus on ekspositsioon museaalselt soliidne, sisukas ja avastusrohke; see tunneb end Nõmme majas ettearvatult koduselt ning sobib tähistama Kristjan Raua ja Paul Raua 140. sünniaastapäeva 21/22. oktoobril.
